Eesti omariiklus kaotab üha enam oma nägu, muutudes korrumpeerunud mülkaks, kus keegi võimupoliitikutest mistahes seaduserikkumise korral tagasi ei astu.
Lätis astus mõne aja eest tagasi kaitseminister, nüüd peaminister, korruptsioonikahtlusega põllumajandusminister võeti vahi alla. Eestis juhtugu mis tahes, võimupoliitikud on nagu kümnetolliste raudnaeltega sooja koha külge kinni löödud.
Seejuures on Eesti ministrite kvaliteet alla igasugust arvestust. Paljud on küll kümne ametiga Hunt Kriimsilmad, olles juba pidanud mitut erinevat ministriametit, jäädes igal pool siiski keskpäraseks.
Hull asi aga on seegi, et juba Kaja Kallase võimuletulekust saati tunnistavad ministrid sageli, et ei tea riigis ja oma haldusalal toimuvast midagi. KaKa ei teadnud oma sõnutsi midagi koerte ja eriväelaste toomisest meeleavaldajate vastu.
Kolmapäeval selgus Riigikogu infotunnis, et ka peaminister Kristen Michal ei teadvat midagi Ukraina suurpetturi saagast, olevat “avalikust ruumist” isegi teada saanud. Valitsusjuht ei tea midagi kurjategija altkäemaksust riigile ja varastatud raha eest endale vabaduse ostmisest? Mida ta üldse siis teab?
Kaitseminister Pevkur ei teadnud midagi Iraani operatsiooni algusest ja ka võõrdroonidest sai teada siis, kui nood juba alla kukkunud olid. Rahandusminister Ligi ütleb alatasa Riigikogus, et ei teadvat ühest või teisest asjast midagi, siseminister Taro on Riigikogu komisjonides kui peata kana ning põllumajandusminister Terras teab maaelust vist ainult lasteraamatutest.
Üks asi on muidugi ebakompetentsus, aga samas on probleemiks ka valetamine – nad teavad paljusid asju küll, aga teadmatuse teesklemine varjab seda, et nad ei taha vastutada, kui midagi valesti läheb (ja läheb alati). Pigem mängida omaette irvitades lollikest kui vastutada tõeliselt oma haldusalal toimuva eest.
Riigivõim kaotab veelgi enam usaldusväärsust, kui selgub riburada, et valitsejad ei tea ühiskonnas toimuvast suurt midagi. Või on see kogu ühiskonna viga, tunnistada oma rumalust ja olla uhkegi selle üle? Näiteks meelelahutuslikes mälumängudes tunnistavad noorimad põlvkonnad mingi kummalise uhkusega, et ei tea midagi sellest, mis toimus enne neid. Teadmatus on justkui auasjaks saanud?
Uskumatu, et taasiseseisvumisega hakkas eesti rahvas hoopis degenereeruma…
Uued Uudised