Pärast seda kui ministrikohad on jagatud, tilgub siit-sealt sapiseid kommentaare stiilis „mina olin ka valmis vastutuse võtma, aga ei pakutud“. Jutt ei käi ainult Reformierakonnast, kus mitu ministrit pidid oma koha loovutama, neist kaitseminister Kalle Laanet senisele Riigikogu asespiikrile Hanno Pevkurile.
Isamaa isemõtleja Viktoria Ladõnskaja-Kubits pajatab sotsiaalmeedias, kuidas kõik – alates taksojuhtidest, lõpetades ajakirjanikega – küsinud tema käest, kas ka tema saab ministriks.
Ja siis ta kirjutab: „Ma olen juba nii harjunud FB ruumis oma jälgijatega ausalt rääkima, et ei saa jätta küsimusi pooltoonides. Ma olin vastutuse võtmiseks valmis, mul on teadmisi, kogemust, visiooni, tunnetust ja jõudu. Poliitikas on aga omad mängureeglid.”
Viktoria Ladõnskaja-Kubits meenutas oma postituses kunagist intervjuud Meelis Oidsalule, kes küsis, mis see hind on, mida ta oma tegevusega maksma peab.
„Toona ütlesin välja: „Ma suurepäraselt teadsin, et tegelikult nupu vajutamisega ma otsustan ka muid asju oma enda karjääri suhtes,“ lisab Ladõnskaja-Kubits, peegeldades selget pettumust ja kibestumist selle üle, et ta ministrikohast ilma jäi.
Kuid on veel üks asi, mille ta välja toob ning mis tegelikult ongi viinud Eesti valitsemise sellisesse tupikseisu, kus ta praegu on. See on Reformierakonna ja sotside, aga ka mõne teise erakonna poliitiku EKRE-välistamine.
„Ma tõesti olin praegu moodustava koalitsiooni poolt aastast 2019. Nii et võib öelda, et üks suurtest eesmärkidest on saavutatud: EKREIKEt ei tule,“ kirjutab Isamaal fraktsiooni liige, kes sageli hääletas vastupidiselt teistele oma fraktsioonikaaslastele.