Kristiine keskuse juures on plakat “Mul on varsti sünnipäev. Aita alustada elu.” Ilmselgelt käib jutt lastest, kes asuvad alles emaüsas ja peaksid peagi sünnitusmajas ilmavalgust nägema – ja sünnitusmajade fond palub selleks abi.
Siit läheb mõte paratamatult abordikultuseni. Ka seal käib jutt eludest, mida peaks aitama alustada, aga mis katkestatakse. Ja taas valus küsimus – mis ajast siis abordikaitsjate arvates tärganud elu “väärib” õigust ilmale tulla?
Arstid ei taha ilmselt endale vastutust võtta, et määrata, mis hetkest loode “väärib” ellu jätmist – nende kätes on ju mõlemad, nii abordi tegemine naistele kui ka sünnituste vastuvõtmine. Nii me kuulemegi ühelt poolt, et abort olevat lausa inimõigus (inimõigus loote kandjale, mitte lootele), teisalt jälle näeme üleskutseid aidata elu alustada.
Mingit moraalset punkti pole tänane moraalitu liberaalne maailm paika pannud. Meditsiiniline lähtepunkt, mis vanusest aborti enam teha ei tohi, on olemas, aga seda, millal algab õigus elule, pole.
Nii saavadki progressivistidest “JensJaanimägid” ilkuda “vereklombi” kallal, vilistades sellele, et nad ise olid kord emaüsas sellised. Tänane maailm on üldse moraalsuse kaotanud: Ameerikas olla üks laps vanemad kohtusse kaevanud põhjusel, et miks nad tõid sellisesse kliimakatastroofilisse (loe: -hüsteerilisse) maailma?
Aga Kristiine keskuse juures olev plakat tekitab endiselt küsimuse, et miks ühtesid lapsi kutsutakse ilmale tooma, teiste elu katkestamist aga peetakse inimõiguseks?
Uued Uudised