Varem, kui ettevõtjad nõudsid sisserändereeglite leevendamist, rääkisid nad ikka kõrgharitud spetsialistidest ja alles nüüd tunnistas poissminister Erkki Keldo, et sisse tahetakse tuua “kvalifitseeritud” tööjõudu masina-, puidu- ja tekstiilitööstusesse. Ehk siis juba väljaõpetatud liinitöölisi.
Omapärane aga on see, et kõnealused kõrg- kui keskharitud võõrspetsialistid ja -töötajad ei saa oma peaaegu et aristokraatlikust päritolust ja väidetavast tippharidusest hoolimata kuidagi selgeks riigikeelt – ikka räägitakse, et aafriklased ei suuda rasket eesti keelt õppida, et venelastel pole seda kunagi vaja läinud, et ukrainlasi ei tohiks sundida… mis matse te siia sisse siis veate?
Laialdane keelteoskus on alati olnud intelligentsuse ja harituse tunnuseks, samuti õpihimu ja tahtmine osata võimalikult palju keeli ning “mitmekesisuse” seisukohalt võttes ka võimalus suhelda võimalikult paljudega üle maailma nende emakeeles. Kõrgharitud inimene peaks juba esimese võõrriigis elatud kuu aja jooksul selgeks saama esmase suhtlemise sõnad ja väljendid, seda ka ilma keelekursusteta. Miks siis Eestisse saabunud väidetavate inseneride ja IT-meeste puhul soovivad ettevõtjad keelereeglite lahjendamist?
“Kõrgharitud” tähendab üldjuhul inimest, kes haarab paljusid asju lennult ja on võimeline ennast pidevalt täiendama. Kui ta asub elama teise riiki, siis on elementaarne, kui ta õpib kiiresti selgeks kohaliku keele, et suhelda, ja isegi kui seda otseselt vaja ei ole, siis saab ta riiki ja rahvast paremini mõista. Aga eesti keel on ju lausa riigikeel – siiatulija, kui ta tõesti on haritud inimene, peaks ise mõistma, et ilma keeleoskuseta siin kuidagi hakkama ei saa.
Kui Eestisse toodavad oleks tõesti “ajud”, siis poleks neil mingeid probleeme riigikeele selgeks saamisega ja neid ei peaks tagant utsitama. Ilmselt tuuakse siia ja on kogu aeg toodud odavtööjõudu, kes tulevad kas parema elu peale või raha teenimiseks. Nemad muidugi ei vaevu riigikeelt õppima ja sageli ei vajagi seda.
Slaavi ruumist ehk endisest Nõukogude Liidust tulijatel on küljes see suurvene mentaliteet (ka ukrainlastel), mis ütleb eile, et vene keelega saab igal pool hakkama – ja Baltikumis valdavalt saabki. Kui nad aga riigikeelt ei õpi, saab Eesti väga ebalojaalse elanikkonna, nende staatusest hoolimata.
Paljud Eestisse tulnud välismaalased õpivad eesti keele selgeks ning ka paljudel siinsetel vene noortel on eesti keel suus. Paraku on neid vähemus ja need on inimesed, kes saavad riigikeele oskamise tähtsusest aru või on tahtnud lihtsalt oma keelearsenali ühe keele lisada. Enamik sisserändajatest riigikeelt õppida ei taha, ei viitsi ja ei kavatse ning riiklikul tasemel tehakse neile hinnaalandust.
Seega, ettevõtjad ja poliitikud, loll jutt suhu tagasi – kui te räägite haritud inimeste sisseveost, siis neil peaks olema piisavalt mõistust, tahtmist ja teadlikkust, et saada riigikeel selgeks. Kui te nõuate keeleseaduse leevendamist, siis te tahate labidamehi ja liinitöölisi, kes teeksid käsitsitööd, mille jaoks pole haridust vaja. Ja e-riik ei tohi muutuda odavtööjõuriigiks.
Uued Uudised
Samal teemal Tööandjate keskliit oleks ilmselt väga rahul Eesti rahvusriigi ja eesti keele kui riigikeele kaotamisega