02.07.2019
Europarlament
Euroopa Liidus käib tippametikohtade jagamine, aga see edeneb väga raskelt. Saksa ajaleht Die Welt analüüsib, miks suudab EL hetkel vaid osaliselt toimida ja mis on muutunud pärast mais toimunud Euroopa Parlamendi valimisi.
Kõigepealt Belgia. Europarlamendi valimiste järel suurenes veelgi lõhe flaamide ja valloonide vahel. Flaamid toetasid nii europarlamendi valimistel, kui ka föderaal- ja regionaalvalimistel selgelt rahvuslikke parteisid. Parempoolne rahvuslik Vlaams Belang ja n-ö mõõdukam rahvuslik partei N-VA (Uus-Flaami Allianss) kogusid pea 50% kõigist häältest. Prantsuskeelne Valloonia toetas aga jätkuvalt sotsialiste ja rohelisi. Belgia föderaalvalitsuse moodustamine läheb seega üle kivide ja kändude ning ka Euroopa suunal puudub Belgial selge poliitiline mandaat.
Suurbritannia maadleb endiselt Brexiti kriisiga ja riik on uue peaministri ootuses. Nii või teisiti, uue peaministri suund saab olema Euroopa suhtes kriitiline ja oktoobri lõpus peaks Suurbritannia EL-ist lahkuma. Londoni Brexiti pooldajad on lisaks leppeta lahkumisele ähvardanud ka saboteerida EL-i institutsioonide tööd, seda juhul kui EL peaks Suurbritanniale veel kord lahkumise pikendust peale suruma.
Austria on samuti ootel. Nimelt uute üldvalimiste ootel. Pärast nn Ibiza-skandaali (Austria vabaduspartei FPÖ liidri Heinz-Christian Strache kohta avalikustatud kompromiteeriv video) oli kantsler Sebastian Kurz sunnitud tagasi astuma ja välja kuulutati erakorralised valimised septembris. Liidukantsler Alexander Van der Bellen nimetas ametisse vahevalitsuse, eesotsas kantsler Brigitte Bierleiniga. Seega võib öelda, et Austrias valitseb praegu hingetõmbepaus, mida toetab ka alanud suvi.
Saksamaa maadleb aga tõsise võimaliku võimuvaakumiga. Raskustega kokku saadud nn suur koalitsioon võib iga hetk laguneda. Kui see peaks juhtuma, ei jätka Angela Merkel suure tõenäosusega enam kantslerina, aga uut kandidaati praegu veel ei ole. Praeguse kristlike demokraatide (CDU) juhi Annegret Kramp-Karrenbaueri võimalikus kantslerikandidatuuris kahtlevad isegi tema enda parteikaaslased. Saksamaa sisepoliitilise kriisi raskusest ei olda mujal veel päris hästi aru saadud ja ka 67% sakslastest usub, et Merkel aitab Saksamaal rasketest aegadest üle saada. Samas on küsitav, kas Merkelil on enam endist mõjuvõimu ja kas ta ka ise sellesse enam usub.
Itaalias on tekkinud erimeelsused koalitsioonipartnerite vahel. Viie Tähe Liikumine tahab oma raha, investeerimisprogrammi Lõuna-Itaalia jaoks ja poliitilise klassi palkade ning pensionite kärpimist. Matteo Salvini juhitud Liiga eesmärgiks on aga peatada migratsioon ja inimkaubandus Vahemerel ning alustada Põhja-Itaalias projektidega, millega Viie Tähe Liikumine nõus ei ole. Mõlemat parteid ühendab siiski selge euroskeptitsism ja kriitiline suhtumine EL-i. Nii või teisiti, Itaalias on palju probleeme ja riik tegeleb ka edaspidi peamiselt iseenda ja oma sisepoliitikaga. Salvini moto oli ju ka valimiste ajal Prima l’Italia! (Itaalia ennekõike!). Salvini kavatseb jätkata oma karmi migratsioonipoliitikat ja päästelaevade blokeerimist. Uus Itaalia volinik Brüsselis saab aga kindlasti olema teisest puust, kui seda oli vasakpoolsete vaadetega EL-i välisasjade esindaja Federica Mogherini.
Visegradi riigid seisavad endiselt ühise rindena migratsiooni ja EL-i jätkuva tsentraliseerimise vastu ning blokeerisid euroföderalist Franz Timmermansi nimetamise Euroopa Komisjoni juhiks. Senise populaarseima kandidaadi sakslase Manfred Weberi vastu oli aga Prantsusmaa president Emmanuel Macron, kes püüdis sellega takistada sakslaste mõjuvõimu laienemist EL-i institutsioonidesse.