Mäletate, kuidas rohkem kui aasta tagasi niinimetatud progressiivne üldsus Joe Bidenile hosiannat laulis ja Trumpi maha tegi. Sama lugu oli ka meie „päikesetõusuvalitsusega“. Tänaseks on neil aastatagustel kiitjatel silmad häbi täis ja pettumus maani. Sest kui asju tehakse ainuüksi selle pärast, et oma vastastele kätte maksta või neid lihtsalt põhimõtte või ideoloogia pärast auti mängida, siis ei tule sellest head tulemust. Mida meile nüüd on ette näidatud puust ja punaselt.
Bideni presidendiks upitamine kandis vaid ühte eesmärki – Trumpist vabaneda.
Nüüdseks on tema populaarsus kivina langenud. Tema üle irvitatakse avalikult. Tema viimatine ütlus Ukraina teemal pälvis isegi Aktuaalses Kaameras kommentaare stiilis, et ärge pange tema puterdamist tähele, need on ealised iseärasused.
Palju parem pole paralleelselt samas tempos kulgeva Eesti valitsuskoalitsiooniga. Jüri Ratas ja Kaja Kallas lihtsalt vihkavad teineteist kogu jõust, aga kokku saadi ainult selleks, et rahvuskonservatiividest vabaneda. Ja mis on tulemus, seda näevad kõik ise. Üheskoos vihates ei suudeta riiki hallata, sest juba kogu see juhtimise filosoofia on algusest peale vale.
Kaja Kallasel ei tohiks küll olla „ealisi iseärasusi“ nagu Bidenil, kuid see ei takista tal pidevalt samalaadselt segast peksta. Folkloori on läinud juba tema viited rikastele vanematele, kes abi ei vaja. Kuid kõige absurdsem, mille tema naiivne lapsesuu välja on öelnud, on see, kui ta avaldas, et kriisid ei lase üldse valitseda.
Seda kahte paralleeli kokku võttes jääb ainult loota, et selles hea ja kurja võitluses tehakse asjadel vahet ning pärast väikesi eksirännakuid loksuvad asjad paika nii Ameerikas kui ka Eestis. Vähemalt pärast järgmisi valimisi.