Pärast Indrek Tarandi skandaalset esinemist rändevastasel miitingul Toompeal algas kohtuskäik meeleavalduse korraldajatega, kes olevat väitnud, et mees oli provokatsiooni ajal ebakaine. Skandalist ise kinnitab, et polnud ja nõuab “ülekohtu heastamist”, aga…
Neil rahvuskonservatiivsetel poliitikutel, kelle vastu Tarand hagi esitas, pole öeldud sõnadele mingit ametlikku tõestust, küll aga oli mehel politsei-poolne alibi – ta olevat kohe ise kontrollis käinud ja kaineks tunnistatud. Kuivõrd aga politseinike ülemus, siseminister Katri Raik viibis samal miitingul, siis loogiline mõtlemine lubab kahtlustustel hiilida, seda enam, et meedia piltidel tundub Tarand olevat meeleolus, mida tavaliselt annavad “lõvikonservid”. Aga kes teab, ehk oligi lõbus roll “elukunstnikul”.
Jah, kohtuhagis on need, kes Tarandit ebakaineks pidasid ja selle välja ütlesid, nüüd süüdlased, sest kahtlustust või isegi lõhna tundmist ei saa tõendiks pidada. Küll aga räägib oma keelt kogu Indrek Tarandi taust, eriti viimane tema skandaal.
ERR vahendab Tarandi viimase joobespäi vahelejäämise tagajärge: “Tihti on muud meetmed, näiteks sotsiaalprogrammid või alkoholitarvitamise häire ravi läbimine palju efektiivsemad. Kuna roolist kriminaalses joobes tabatud Indrek Tarand mõistab ning tunnistab oma eksimust ning on menetluse käigus ka ise omal initsiatiivil astunud samme, et sellist olukorda tulevikus vältida, leidis prokuratuur, et tema kriminaalkorras karistamine ei ole vajalik,” selgitas ringkonnaprokurör Ansip-Kukk.
Selles selgituses on mitu nõrka kohta ja üks avalik tunnistus. Kui prokurör räägib “alkoholitarvitamise häire ravi” läbimisest, on see vihje sellele, et kõne all oleval isikul on see häire.
Vikipeedia ütleb, et “2002. aasta juunis tabati kantsler Tarand 1,07-promillise joobe tunnustega autoroolist ning vallandati päevapealt töölt ministeeriumis.” Nüüd arvab prokurör, et “oma eksimust tunnistanud” Tarand tahtvat “sellist olukorda tulevikus vältida.” Kas pole ehk liiga naiivne pärast kõiki neid järjest kulgevaid skandaale uskuda, et keegi on võimeline ennast muutma? Eriti kui kaks skandaali toimusid Tarandi ühes ministeeriumis olles?
Lisaks kirjutab peaminister Kaja Kallas oma MEP-raamatus sellest, kuidas ühes Brüsseli baaris küsiti eurosaadik Tarandilt, et kas talle “tavaline”.
Laiema pildi järgi tunduvad Tarandi suhted hundijalaveega väga soojad olevat, aga kohtuasi ikka hõõgub ja süüdistatavaid saab süüdi mõista ainult selles, et nad avaldasid arvamust, omamata kindlaid tõendeid. Kas aga need süüdistused hageja reputatsioonile laimavalt mõjusid, võib igaüks otsustada Kaja Kallase jutu ning politsei ametlike süüdistuste järgi Tarandile 2002. ja 2022. aastal.
Hundid hunti ikka ei murra, nagu võib aru saada uudisest, et prokuratuur lõpetas Indrek Tarandi kriminaalse joobe kriminaalmenetluse oportuniteediga. Viimast kasutatakse tavaliselt juhul, kui ühiskonnas puudub laiem huvi juhtunud vastu. Skandalisti ja avaliku elu tegelase Indrek Tarandi tegemiste vastu aga on tohutu huvi, mida tõestasid ka arvukad lood peavoolumeedias, kui ta hiljuti jälle “pattu langes”.
Prokuratuuri nüüdse otsusega ei muutu reaalsuses mitte midagi – Tarand on ikka Tarand ja iga ennustaja ütleks, et mingi järjekordne skandaal temaga ikka tuleb. Prokuratuuri kaitsvad tiivad, mis Tarandi üle juba Toompeal laotati, püsivad seni kindlatena.
Seni aga usub ühiskond justkui siiralt, et Tarand on paslik inimene karskusseltsi etteotsa, Kaja Kallas ei ole elektrihinna kiires tõusus ja inflatsioonirekordis kuidagi süüdi, e-valimised on üdini ausad ja eesti keel on slaavistuvas riigis kindlalt kaitstud.
Uued Uudised