Seoses sundvaktsineerimisega käib keeldujate sildistamine, kuid selle juures on tähelepanuta jäänud filosoofiline moment selles küsimuses ehk Charlie Hebdo efekt.
Kui Prantsuse ajakiri Charlie Hebdo alustas prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamist, algas ühiskonnas arutelu, kumb peaks olema tähtsam, kas ajakirjandus- ja südametunnistusvabadus (ehk õigus naerda usu üle) või tuleks austada inimeste usulisi seisukohti ja nende pühakuid ning hoiduda kriitikast isegi siis, kui nad seda usku agressiivselt terroriga levitavad.
Kuna Läänes oli tollal demokraatia, siis jäi peale arvamus, et sõnavabadus on ülekõige, seda ka siis, kui teine leer lubab nende usuliste veendumuste naeruvääristamise pärast verevalamist alustada.
Kui see situatsioon üle kanda sundvaktsineerimise ruumi, siis on tegu umbkaudu sama olukorraga. Üks leer arvab, et ka pandeemia tingimustes on esmatähtis vabadus vaktsineerida või mitte, teised aga arvavad, et vaipvaktsineerimiseks on vajalik ja lubatav ka surve ning keeldumisel karistamine. Ehk vabadus versus piirangud.
Kahtlemata ei saa võrrelda islamiterrorismi ja sundvaktsineerimist, kuid selles polegi asja iva – see seisneb pigem faktis, et vastamisi pole mitte vaktsineerimise vastased ja pooldajad, vaid igas olukorras vaba valiku toetajad ja need, kes leiavad, et teatud olukordades võib vabadusi tugevalt piirata.
Charlie Hebdos said vabaduse pooldajad muide lüüa, sest pärast veretööd on ajakiri vaid kahel korral sõnavabadust kasutanud – kohe pärast terroriakti ja viiendal aastapäeval. Aga vabaduse kaitseks toimusid ka massiprotestid, nagu praegu sundvaktsineerimise puhul.
Loodetavasti saadakse pandeemiast jagu ka selleta, et inimestelt võetakse kõik vabadused.