Eesti venestub kiiresti ja eriti pealinn Tallinn, kus vene keel hakkab võimust võtma, kuid kõlavad ka paljud muud keeled ning eesti keele kuulmine paneb juba heldima: oi, keegi räägib eesti keeles.
Kusagil kuu aega tagasi jalutasin Tallinna Luitekülas, kui mulle vastu tulnud vanem naine küsis minult, et kas ma eesti keelt räägin. Ta otsis nimelt teed Tallinn-Väikese raudteejaama perroonile. Küsimuse põhjuseks oli see, et hetk enne seda pidas ta kinni vene noormehe ja too osutus umbkeelseks.
Kolmapäeva õhtul jalutasin taas ja minu kõrval peatus auto, roolis vanem mees, ning temagi küsis kõigepealt, et kas ma eesti keeles räägin, ja alles siis küsis teed. Seega on Eesti pealinnas juba ka linnapildis raskusi eestikeelse vastaja leidmisega. Ega ma väga imestagi, sest piirkonnas ringi liikudes kuuled igasuguseid keeli, uutes kortermajades ja ka Luiteküla asumis elab väga kirju rahvastik.
Valitsus ajab endiselt mingit jura eestikeelsele õppele üleminekust, mis oleks muidugi hädavajalik, aga see on ilmselt vaid fiktiivne, asjadel on lastud käest minna ja uustallinlastel pole eesti keelt vajagi. Minuga samas üürimajas elavad kaks musta ja kumbki neist ei räägi isegi mitte inglise keelt (vähemalt ei saanud aru, kui ma neid kõnetasin) – ju nad saavad ka nii hakkama.
Kodumaa libiseb meil käest. Väidetavalt olevat Venemaa soomeugri vabariikides Marimaal, Mordvas, Udmurtias ja Komis just selline olukord – pealinnas ja suuremates linnades räägitakse ainult vene keelt, põlisrahva keel on taandunud kolkaküladesse. Me läheme sama teed.
Jüri Kukk, toimetaja