Teisipäeval on Euroopa päev, mil propageeritakse Euroopa Liitu, ja sel päeval on paslik üle rääkida, et tänane EL pole enam see, millesse astumiseks andis suur osa eesti rahvast 2003. aastal nõusoleku, ja tema kavandatav tulevik pole grammigi seda, milles räägivad liidu alusdokumendid.
Rahva keeli öeldes astus Eesti 2004. aastal liitu, kus pidid olema koos Euroopa liikmesriigid ehk peremehed, kes otsustavad ühiselt ja konsensuslikult, kuidas enda ees seisvaid probleeme lahendada. Täna oleme olukorras, kus kõigi nende peremeeste üle on seatud omaette valitseja, Euroopa Komisjon, kes nõuab endale üha uusi õigusi kõigi nimel otsustada. Ja tuleviku EL on koht, kus Brüsselis istub peremees ja liikmesriigid on sulased, kes kuulavad vaid käsku.
Just nii palju on muutunud Euroopa Liidu olemus ja see sarnaneb üha enam endise NSV Liiduga, kus Moskva käsutas ja liiduvabariigid kuulasid.
Nüüdki on Euroopa Liidus käimas algatus, millega tahetakse võtta paljudes küsimustes ära ühehäälsuse ning selle asemel kehtestada enamuslikkuse nõue. See tähendab, et eriti just väiksemad maad ei saa enam neile kahjulikke otsuseid blokeerida, kui enamus (kus suured on otsustajad) selle läbi surub. Liikmesriigid kaotavad oma mõju ja föderalism tugevneb.
Euroopa Liit otsustab juba isegi majade soojustamise üle, olles selle kohustuslikuks teinud; ta paneb liikmesriigid homoagendale alluma ja ebaseaduslikult Euroopasse tulnud migrante vastu võtma, ta allutab kõik vägisi rohehullusele ja nii edasi. Sellist liitu on üha raskem toetada. Et paljud seda siiski teevad, on ilmselt suuresti tingitud ka Vene ohust Eestile.
Mitmeid poliitilisi jõude süüdistatakse EL-i vastu olemises, kuid nad pole mitte Euroopa Liidu, vaid selle liigse föderaliseerimise vastu.
Uued Uudised