Mitte Ungari pole muutunud “osaliselt vabaks”, vaid läänemaailm vähem demokraatlikuks

Tänases vasakliberaalse kallakuga maailmas maksab üha enam reegel – kui kedagi pekstakse liigse mõnuga, siis maksab järele vaadata – ilmselt on ta midagi õigesti teinud.

USA inimõigusorganisatsiooni Freedom House iga-aastases raportis maailma riikide ja poliitilistest ja kodanikuvabadustest on esmakordselt üks Euroopa Liidu riik — Ungari — hinnatud vaid “osaliselt vabaks”,  kirjutas teisipäeval USA väljaanne Bloomberg.

Ungari valitsus lükkas raporti järeldused teisipäevases avalduses tagasi. Budapesti väitel kuulub Freedom House USA-s elava Ungari miljardäri George Sorose impeeriumi ning suurem osa selle eelarvest pärineb USA valitsuselt. Rünnakuid Ungari vastu maksabki sageli võtta kui Sorose rahastatuid, seda enam, et inimõiguslased elavadki sageli tema rahadel ja laulavad tema laule.

Tänapäevased inimõigusorganisatsioonid on muutunud vasakliberaalse poliitika ja ideoloogia tööriistaks ning seetõttu maksab nende kokkuvõtetes üha rohkem kahelda. Inimõiguste alla on ju mingil moel viidud üha enam “uusi väärtusi”, sealhulgas ka näiteks seksuaalsed hälbed ja vabadus emigreeruda kuhu tahes. Kui keegi neid “väärtusi” tõrjub, tehakse temast kohe ebademokraatlik nähtus.

Demokraatia kadumine Ungaris peaminister Viktor Orbáni võimu ajal on olnud “kõige dramaatilisem langus, mida on (EL-is) eales nähtud”, märkis Freedom House raportis, kus kõik ülejäänud EL-i riigid olid määratletud “vabadena”.

Aastal 2010. võimule naasnud Orbán on määranud oma liitlasi varem iseseisvate institutsioonide etteotsa, laiendanud oma mõjuvõimu kohtusüsteemi üle ning piiranud teisitimõtlemist uute regulatsioonidega ülikoolide ja kodanikuühiskonna suhtes, kirjutas Bloomberg. EL arutab Ungarile sanktsioonide kehtestamist seadusliku korra väidetava rikkumise eest.

Mida on siis Viktor Orban teinud? Kui kodanikuühiskond on needsamad Eestiski nähtavad ja kas riigi rahakotil või välisrahastusel parasiteerivad MTÜ-d, siis nende mõjuvõimu piiramine puhastabki ühiskonda, seda enam, et sisse veavad nad võõrideoloogiaid. Igal riigil on õigus ennast ja oma rahvuslikke väärtusi kaitsta. Lisaks piiras Viktor Orban näiteks ülikoolides sotsiaalteaduskondade rahastamist, sest nendes kasutati riigi ja maksumaksja raha ideoloogilise taustaga uuringute tegemiseks.

Tegelikult ei ole mitte Ungari ebademokraatlikumaks muutunud, vaid seda on Euroopa Liit, kes on alates Ungari astumisest selle liikmeks enda poliitikat järsult föderaliseerumise ja rahvusriikide lammutamise suunas muutnud. Kui teistsugusesse liitu astunud liikmesriik seda muutust sõnakuulelikult ei aktsepteeri, kuulutatakse ta ebademokraatlikuks, ja seda EL-i kaanonitest lähtudes.

Kui hinnata vahet “demokraatlike” Prantsusmaa ja Saksamaa ning “ebademokraatliku” Ungari vahel, siis vahe on tohutu – Budapestis ei pussita tänavatel inimesi ega vägista noori naisi; aastavahetust tähistatakse tänavatel julgelt, kartmata moslemite massikäperdamisi või islamisti kaubikusõitu; avalikus ruumis kõlab ungari, mitte araabia või türgi keel; Ungaris ei nõuta kristlikke sümbolite mahavõtmist, sest need võivat sisserändajaid solvata – seda “ebademokraatlikku” riigikorda võiks pikalt sel moel iseloomustada.

Kui Lääs soovib ehitada üha ebaturvalisemat ja lõhestatumat maailma, lasku käia, aga tal pole seejuures õigust hukatust teistele, sealhulgas Ungarile peale suruda!