Eestis tundub argielu kuidagi väga äraspidine olevat – kui eelmisel suvel karjusid maasikakasvatajad, et marjad jäävad ukrainlasteta põllule, siis nüüd teatatakse vaktsineerimata inimeste massivallandamistest nii, nagu oleks töölisi jalaga segada.
Uudistest jooksevad läbi teated sellest, kuidas ettevõtted ja asutused hakkavad vaktsineerimisvastaseid töötajaid massiliselt vallandama – kust te uued võtate? On siis Eesti tööturg vabu töökäsi nii täis, et ühe vallandatu asemel on kohe teine võtta? Kui omade asemele võetakse päris võõrad, siis vaevalt et needki vaktsineeritumad on.
Sellega seoses tekib ka küsimus – kas arvukad Tallinna ehitustel töötavad ukrainlased on omad sutsud kätte saanud ja ühiskonnale ohutud, või liigub välistööjõud ringi potentsiaalsete ohukolletena? Lisaks on nad ka välismaalased – kas riik rahastab ka nende vaktsineerimise? Ja kuidas on Aafrika “inseneridega” tehnikaülikooli kasarmutes – kui ohutu on see kamp?
Politsei- ja piirivalveamet ei välista, et osal vaktsineerimata töötajatest tuleb lähiajal amet maha panna. Sama juttu ajab ka Kaitseväe ülem Martin Herem oma haldusala kohta. Kas jõustruktuuridel on tööjõu üleküllus, et oma spetsialistidest (väljaõppe saanud sõdur ja politseinik on spetsialistid) nii kergekäeliselt lahti öeldakse?
Mujal maailmas ollakse sama hullud: Kreekas ootab 10 000 COVID-19 vastu vaktsineerimata tervishoiutöötajat vallandamine, ütles kolmapäeval ametiühing. Kreekas on vist arstide-õdede tugev ülejääk, et pandeemia ajal sellist laastamistööd tehakse.
Ravimiamet teatas kolmapäeval, et looside ja muude hüvedega vaktsineerimisele meelitamine ehk präänik ei ole kuidagi õigustatud, rõhuda tuleks selgitustööle. Samamoodi pole õigustatud piitsa plaksutamine ehk repressioonid, mille PortoRollo valitsus on mõnuga käiku lasknud.
Vaktsineerimata inimesed pole sageli “lamemaalased”, vaid tõesti oma tervise pärast mures, eriti krooniliselt haiged – isegi vaktsineerimislehel on kirjas paarkümmend eri ohuastmes kõrvalmõju – ning nende demoniseerimine ja represseerimine tekitavad ühiskonnas veelgi põhjalikuma lõhenemise.