13.06.2020
Rwanda genotsiidi ohvrid – üks rahvas nottis teist.
Praegu sõditakse enamikus Aafrika riikides. Kuidas austada rassi, kes klaarib arveid matšeetede ja Kalašnikovidega?
Kuna must rass rõhub praegu läänemaade linnatänavatel märatsedes ajaloolise ebaõigluse peale ja nõuab valgetelt vabandamist, siis on paslik meenutada, et mustanahalisi müüsid orjadeks ennekõike nende orjapidajatest valitsejad ise.
Suure osa Aafrikast hõlvasid küll kolonisaatorid, kuid oli ka iseseisvad riike, nagu Ameerika vabakslastud orjade riik Libeeria ja ainult teatud perioodidel Itaalia protektoraadiks olnud, kuid muidu iseseisev Etioopia, kes kindlustas sõltumatuse 1896. aastal toimunud Adua lahingus, purustades Itaalia väe.
Keiser Menelik II valitsedes oli 1930. aastail viiendik Etioopia rahvastikust orjad. Orjuse kaotamiseks tegi Rahvasteliidu komisjon keisrile järgmised ettepanekud: kõik orjade lapsed, kes sünnivad ilmale, tuleb tunnustada vabadeks kodanikeks; orjad, kellega on halvasti ümber käidud, tuleb vabaks lasta; orjadele antagu kodanlikud õigused; orjade müümine orjapidajate poolt on keelatud; orje peab registreeritama; orjadele jäetagu õigus end vabaks osta.
Keiser ei suutnud neid orjuse kaotamiseks ette pandud muudatusi kehtestada, kuna tal puudus selleks vajalik valitsusaparaat ja seaduste austamine oli Etioopias tundmatu. (Vikipeedia)
Orjapidamine on sajaprotsendiliselt ebainimlik, kuid mustanahalised on ka ise olnud nii orjapidajad kui ka orjade müüjad. Mistahes protsesside hindamisel tuleb arvesse võtta ka häälekate asjaosaliste endi roll kuritegelikes sündmustes.
Aafrika riigid kutsusid ÜRO Inimõiguste Nõukogus (UNHRC) üles rassismiarutelule seoses rahvarahutustega Ühendriikides, teatasid reedel meediakanalid.
Burkina Faso suursaadik edastas Genfis 54 Aafrika riigi ühiskirja, milles tõid muu hulgas välja vägivalla kasutamise rahumeelsete meeleavalduste vastu ja rassiliselt motiveeritud inimõiguste rikkumised Ühendriikides.
Millal aga Aafrika põlvitab oma kuritegude ohvrite ees? Neid polegi vähe.
Rwanda genotsiid toimus 1994. aasta aprilli teisest nädalast kuni juuli kolmanda nädalani (s.o umbes 100 päeva) Ida-Aafrikas Rwanda Vabariigis, selle aja jooksul kaotas elu kuni 1 miljon Rwanda elanikku, s.o 5–10% kogu elanikkonnast. Selline arv tapetud inimesi on üks haruldasemaid juhtumeid maailma ajaloos, mille puhul pole tegemist loodusõnnetusega. Põhiliselt tapeti etnilist vähemust – tutsisid.
1994. aastal, kui president Habyarimana lennuk alla tulistati, kees konfliktne olukord riigis üle ning relvastatud hutud ründasid tutsidest tsiviilisikuid. Valimatult tapeti mehi, naisi ja lapsi, põhjendades seda kurjuse hävitamisega juurestaadiumis. Vaid 3 kuuga tapeti vähemalt 800 000 rwandalast: 10% kogurahvastikust ning 75% tutside vähemusrahvusest. Rwandast sai alguse väide, et XX massihävitusrelvaks on matšeete – pikk nuga, mida algselt kasutati suhkruroo raiumiseks, kuid millega aafriklased teevad vaenlasi peajagu lühemaks.
Arvukad aastate ja aastakümnete pikkused Aafrika kodusõjad on nõudnud sadu tuhandeid tsiviilohvreid, sest tugevate hõimusuhete tõttu tapetakse massiliselt vastaste naisi ja lapsi, mis on eriti julm olnud Kongo DV-s (kannibalism ja massivägistamised), Libeerias, Nigeerias, Ugandas, Kesk-Aafrika Vabariigis ja paljudes teistes maades. Veriste kätega diktaatorid Idi Amin (Uganda), Bokassa (KAV), Francisco Macías Nguema (Ekvatoriaal-Guinea) ja paljud teised hävitasid miljoneid inimesi.
Seal, kus on praegu Eesti “rahukaitsjad”, toimub Prantsusmaa toetatud Mali ja Nigeri mustade valitsuste genotsiid tuareegi rahva vastu.
Valgete vastane genotsiid on olnud tugev Zimbabwes ja Lõuna-Aafrika Vabariigis, millest on kirjutanud ka Kanada publitsist Lauren Southern.