Peavoolumeedia Delfist ERR-ini peab koguma klikke, et ots otsaga kokku tulla. Kui jälgida portaali uudis.net edetabeleid, siis selgub, et kõige rohkem klikke toovad kõige igavamad ja rumalamad teemad, mida saab üldse välja mõelda, ja ka näod, millest tahaks ennast tõesti paar aastat välja puhata.
Postimees pole erand ja postimeestas loo „Anne Veski avaldab lihtsa toidu, mida üle kõige armastab: „Seda keegi ei paku. Kaua võib saia närida!“
Arvasin, et lugu räägib muusikast, aga eksisin. Tegelikult ei peakski Anne Veski puhul muusikast üldse rääkima, sest tema muusika kohta on juba kõik ammu öeldud. Ja tollest ajast ammusest ta polegi mitte midagi uut teinud, ehk paar lugu. Uued, aga mitte värsked. Nad on lihtsalt tema vanadest lauludest hiljem loodud, muud midagi. Mida saab piiblis uut olla, küsis Nooruse toimetaja Hallar Lind Noorte Hääle toimetajalt Kalalt, kui too helistas ja küsis, mis uut, Hallar?
Tegemist oli muidugi lauatelefoniga ja mina olin seal kabinetis oma looga, millega need toimetajad omavahel aasta aega pinksi mängisid. Lenini noorsooühenduse auhindadele vist, Putinist Djokovic polnud siis veel kuulus, ka Putin mitte. Nii et too lugu ei ilmunudki, sest ei olnud lõpuks enam uus.
Aga me pidime ju rääkima hoopis muusikast. Ei, mitte muusikast, vaid Anne Veski söökidest. Ja vat see mulle korda nüüd kull ei lähe.
Sest Veski söögu pelmeene seni, kuni ta pole tagastanud Medvedevile tema verist ordenit. Mingu Maximasse, ostku pelmeene ja tarvitagu nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks.
On muidugi teine väljapääs sellest piinlikust olukorrast – minna Kadriorgu ja tagastada oma eesti orden. Muidu hoiab veel Valgetähe V klassi teenetemärki ühes karbis koos verejanulise tuumamaniaki Medvedevi Ordenom družbõ. Ukrainlasi aga tapetakse ja tapetakse, lastehaiglaid pommitatakse. Ei, no Vaarmann on ikka Vaarmann… Ühes riigis vastuvõtul üks orden, teises riigis teine.
„Kui praegu toimuks staaride olümpiamängud, mille ala oleks kiirelt valmis saamine, paneks selle elegantse kergusega kinni meie Eesti esindaja Anne Veski. Kell näitab viis minutit enne (!!!) kokku lepitud võtteaega ja tema on juba kõrgläikes kaunis – sillerdav leopardimustriga rüü seljas, neoonroosa tüllsall õlgadel, jumestatud ja juuksesalgud paika sätitud. „Kõik sõdurid peavad reas olema,“ viskab ta humoorikalt. Kui on aeg särada, siis Anne särab. Anne Veski on üks väheseid artiste, kes ühendab inimesi üle vanusepiiride. „Anne on lege,“ ütlevad 17-aastased, aga samavõrra on ta laulude sõnad peas 70-aastastel. Alles äsja laulis ühel suvekontserdil hingestatult tema lugu kaasa 3-aastane poiss. Anne ei usu ka seda, et kedagi vanuse pärast kõrvale lükataks, võti peitub hoopis muus. „Kui sa lased ise enese longu, siis keegi ei tule sind upitama,“ vahendab Postimees.
Jah, ei saa täna muusikajutust asja. Ega ka söögijutust mitte. Lugupeetud laulja on praegu juba selles eas, et peaks rohkem mõtlema seedimise peale.
Aga seni kuni Veski pole visanud vene saatkonna räpakat ust oma samaväärse ordeniga, huvitab mind see, mida ta sööb, sama vähe, kui see, mida ta…
Ivan Makarov