Naiivsed “faktikontrollid” ei tõsta ei meedia usaldusväärsust ega tõesta ka poliitikute väidete (eba)tõesust

Igasugused faktikontrollid mitte ei tõsta ajakirjanduse mainet, vaid need jaburused pigem naeruvääristavad meediat veelgi enam.

Üks hea näide on Postimehe viimane “faktikontroll” – “Kas Martin Helme kuuldud väide Kellavere radari seisukorra kohta peab paika?”

Aluseks on võetud Martin Helme lause: “Üks riigisaladus, mida mina olen kuulnud, on see, et Kellavere radar lihtsalt ei tööta!”

Ja mida teeb Postimees? Ta küsib kaitseministeeriumi pressiesindajalt järele ja too vastab: “Hiljuti kaasajastatud raud- ja tarkvaraga Kellavere radar on töökorras.”

Seepeale teeb “faktikontroll” otsuse – väide ei vasta tõele. Ilma ise nägemata, ilma mistahes tõenditeta, ainult pressiesindaja jutu peale, mida tema ülemused tal rääkida käskisid?

Nii lihtne see “faktikontroll” ongi – uskuda ametkonda, kes on otseselt süüdistatav ja kuulutada tema vastust ainutõena? Aga mis siis, kui radariga on siiski probleeme ja ametkond ei taha skandaali? Või on nii vaja rääkida riigisaladuse hoidmise nimel, et venelased radarite tegelikku seisukorda ei teaks?

Asi ei olegi enam Kellavere radaris, vaid ajakirjanduse allakäigus – väite paikapidavust ei kontrollita faktiga, vaid ühe inimese vastuväitega. Fakt oleks mingi klipp, mis näitab liikuvat radarit, ekraani ees istuv kaitseväelane või mida iganes, aga mitte pressiesindaja väide, et kõik on korras.

Sama jabur on ERR-i hiljutine uudis: “Perling õiguskomisjoni ees: prokuratuur on poliitiliselt sõltumatu”. Nii väidab inimene, keda süüdistatakse kõige rohkem prokuratuuri kallutatuses, ja ajakirjandus serveerib seda kui lõplikku tõde. Kui nii ütleks sõltumatu komisjon, oleks hoopis teine asi, aga suurima kahtlusaluse suust ei saa see kuidagi tõena kõlada.

Postimees väidab, et nende faktikontroll võtab luubi alla ühiskondlikus arutelus esitatavaid faktiväiteid, mille paikapidavus pole ilmselge. Juba see lause tekitab küsimusi – kellele see pole ilmselge? Postimehele?

Igal juhul ei saa ühtegi faktikontrolli objektiivsena võtta, kui see tegutseb põhimõttel, kus on vaja selgust saada, kas inimene on purjus või mitte – ta läheb inimese juurde ja küsib, kas ta on joonud. Kuulnud vastust “Oh ei, olen jumalast kaine!”, kirjutavad need faktikontrollijad: väide joobest ei vastanud tõele, sest inimene ise ütles nii. Kuigi tema keel oli pehme ja jalad ei kandnud…