Niipea kui EKRE juhtpoliitikud Narvas ära käisid ja sellest teada andsid, algas kohe kibekiire sagimine, alates kummalistest süüdistustest erakonna väidetavalt muutlikus Vene-poliitikas kuni keskerakondlike kinnitusteni, et nemad Ida-Virumaad ära ei anna.
Venekeelses meedias ilmus ka Gruz 200 esinumbri Kristina Kallase jutt, mis mõistagi EKRE-vaenulik oli: Профсоюз Нарвы: нам больше некому верить, кроме EKRE; Кристина Каллас: неужели Нарва важна для EKRE?
Ehk siis: Narva ametiühingud ütlevad, et neil pole enam kedagi peale EKRE uskuda ja Kristina Kallas küsib, et kas EKRE-le on tõesti Narvat vaja? “See teine Kallas” on pabinas sellest, et nende populism võib Narvas ohustatud saada.
Kõik see näitab, et suur osa poliitikamaastikust on tõsiselt ärevuses sellest, et EKRE Ida-Virumaal ennast jõuliselt kehtestab. Ilmselt saadakse aru ka sellest, et jutt ei käi ainult venekeelsest elanikkonnast, vaid ennekõike sealsest majandusest.
Nimelt on EKRE praegune ainus erakond, kes pole kliimahüsteeriaga kaasa läinud ning näeb tulevikku ka põlevkivienergeetikal. Terve Ida-Virumaa aga on seotud just selle maavaraga, alates arvukatest töökohtadest kuni energeetikajulgeolekuni. Kui Martin Helme rahandusministrina Ida-Virumaal käis, avaldati talle tunnustust just sellel baasil.
Vähe sellest, et Keskerakonna ja Reformierakonna veetava valitsused pole Ida-Virumaa heaks midagi ära teinud, ei luba nende ametlik poliitika ka edaspidi seda kanti toetada – mõlemad on avaldanud lojaalsust Brüsseli kliimapoliitikale ja maha märkinud põlevkivienergeetika huku. Kaja Kallase jutud uutest kõrgtehnoloogilistest töökohtadest endiste kaevuri ja energeetiku ametite asemel pole veenvad, eriti venekeelsete kõrvus.
EKRE julgeb ainsana Brüsselile vastu vaielda ja kui surve liiga suur on, siis üritavad rahvuskonservatiivid põlevkivi kaevandamise ja töötlemise läbimõtlematut lõpetamist vähemalt takistada ning seda töökohtade ja energiajulgeoleku nimel võimalikult kaugele edasi lükata – samas, ega nemadki asjalikke ja läbimõeldud kliimameetmeid eita.
EKRE mõistab ennekõike seda, et eriilmelist ja poliitiliselt väga erineva mõtlemisega Ida-Virumaa venekeelset elanikkonda ei saa ega tohi majandusliku ja sotsiaalse katastroofiga Eesti riigi vaenlasteks teha, vaid nende lojaalsusele tuleb alus panna muuhulgas ka mõistliku majanduspoliitikaga.
Kindlasti ei paku EKRE Ida-Virumaa venelastele ühtsuskoole ja eestlasteks kuulutamist, nagu liberaalid – küll aga saab erakond lubada, et sealset majandust ei lammutata mõtlematult ja töökohti üritatakse iga hinna eest hoida, ja see tähendab, et EKRE toob Eesti riigi selgemalt ka sinnakanti. Need pole vaid loosungid, sest kui seda ei tehtaks, kaoks rahvuskonservatiivide mõju sama kiiresti kui tekkis.
Ja kindlasti on EKRE lootuseks Ida-Virumaa eestlastele, kellelt Mailis Reps, Keskerakond ja Reformierakond eestikeelsed koolid ära võtta ja segakoolidega asendada tahtsid ja tahavad.
Mis aga Narvale ja kogu Ida-Virumaale eriti oluline on – see on see, et EKRE-hirmus pööravad kõik teised erakonnad nüüd samuti pilgud Kirde-Eestile ja enam ei saa nad ainult loosungeid karjuda. Neil tuleb ka sõna pidada, sest tegutsejast ja sõnapidajast EKRE hingab kuklasse. EKRE jõuline ilmumine viib kogu Eesti tähelepanu Ida-Virumaale ja sellest sealne rahvas vaid võidab.