Läänemaailmas tundub algatavat konservatiivide tagasitulek ning oma võimuriismete pärast paanikas olevad liberaalide ja vasakpoolsed üritavad verinoorte „valijate“ abil oma sooje kohti säilitada, selle nimel tehakse mida iganes.
Eestiski õhutavad just sotsid ja Eesti 200 valimisea langetamist 16. eluaastale, kuigi vaid aasta-paar nooremad lapsed ilustavad tänavareklaami plakateid, millel kutsutakse märkama probleeme laste vaimses tervises. Vasakpoolsetel on noorte seas teistest pisut suurem toetus, esitavad nad ju omi musti plaane vägagi õilsate siltide all, ja seepärast igatsevad nad neid arvukamalt oma bolševistlikel barrikaadidel näha.
Noorte häälte nimel üritavad poliitikud ennast noore ja popina näidata – muide, kui Mikk Pärnits „noore neiuna“ esines, oli ta ise juba 30. eluaastatele lähenev „drag queen“. Ka president Kaljulaid kutsus noori olema poliitikas aktiivsed, kuid temagi ilmselt selleks, et nood teda toetaksid, kui valimisteks läheb.
Noorte häälte pärast võisteldakse juba lausa koomilisel tasemel. Keskerakondlasest üleöö isamaalaseks saanud “influentser” Jüri Ratas olevat popp noorte netikeskkondades. See ei anna teistele poliitikutele rahu ja nii karglevad ka nemad TikTokis, Instagramis ja mujalgi, üritades olla noortepärased ja popid ning saada “johhaidii” need hääled kätte.
Ilmselt võtsidki “kahesajatajad” labase “johhaidii” kasutusele selleks, et näida mingi vanusegrupi jaoks vahvatena, kuid tegelikult mõjuvad nad naeruväärselt, või siis ei loodagi nad oma mahakäinud populaarsuse juures enam Euroopa Parlamenti pääseda ning teevad lihtsalt palagani, millele viitab ka aferist Tarandi kaasatõmbamine.
Noortel tasub meeles pidada, et need, kes neid ja nende hääli juba nii noorena poliitikasse tõmbavad, ei soovi tegelikult neid enda kõrvale, vaid tahavad nende abiga ise võimul püsida.
Noored on tegelikult targad, ilmselt hoomavad nad ise ära, et kes teeb palagani ja kes tahab tõesti neid poliitikas näha. Õpetlikult aga võib neile soovitada, et vanus 16-17 ei ole poliitikakoridoride aeg, see on aeg armumiseks ja õppimiseks. Kui poliitikasse siiski tullakse, ei maksa kaasas käia kampaaniatega, nagu kliimavõitlus, vaid ise kogu spektrist vastuseid otsida.
Täiskasvanud poliitikud, kes nüüd noortele silma pilgutavad, aga võiks vahel peeglisse vaadata ja mõista, et “pärnitsa” tegemine on neile juba piinlik.
Uued Uudised