Samal ajal kui Nursipalu protestijaid nimetatakse Kremli agentideks, annavad sündmusel sealsamas aimu, miks tavalistele Eesti inimestele on militaaralad vastumeelt. Ka siis, kui nad on kaitseesmärgil rajatud.
Kaitseväe Nursipalu harjutusalal neljapäeva lõuna ajal puhkenud maastikupõleng sai alguse kuulipilduja laskeharjutusest, kirjutab Lõuna-Eesti Postimees.
Häirekeskus sai väljakutse harjutusalale kell 11.54. Kuna maastikupõleng oli puhkenud sihtmärgialal, kus leidub lõhkemata mürske, ei saanud päästjad tulekahju kustutama asuda. Kõnealune sihtmärgiala on umbes 100 hektari suurune maa-ala. See on kraavidega piiratud, mis tule väljaleviku võimalust vähendavad.
Kella 15.30 seisuga oli põlengust olnud haaratud 25-30 hektarit maastikku. Üks kord jõudis tuli välja läbi truubi ning korra nii, et jõudis päris puulatvadesse. Kokku on tuli sihtmärgialalt välja pääsenud umbes paarisaja ruutmeetri ulatuses. Seni pole andmeid, et mõni lõhkemata mürsk oleks plahvatanud.
Sellised sündmused Nursipalus ei anna küll alust pidada neid, kes oma kodudest ilma jäävad, Putini käsilasteks – loovutada oma kodu lõhkemata mürskudele ja maastikutulekahjudele?
Loo moraal on selles, et ühtegi probleemi ei saa lahendada ei teerullisõidu ega siltide kleepimisega, kõige taga on mingi oluline põhjus, ka vastuseisul laskeala laiendamisele.
Uued Uudised
Lisatud Kerttu Rakke kommentaar sotsiaalmeedias.
“Polügoon ei ole selline asi, mis on kusagil omaette, teisel pool tara, ja mille tegemised on vaid paukudena kuulda. Polügoon on sõjamängimine päris relvadega, need paugud ei ole võrreldavad ilutulestikuga. Sõjamasinad ei ole sotsiaaltöötaja elektriautod, igaüks neist paiskab õhku rohkem CO2 kui ükski lehm või siga iial seda suudaks. Nagu päris sõjas, pole ka sõjamängudes selge, kust täpselt läheb piir või kus üks või teine lõhkekeha asub. Nagu päris sõjas, võivad plahvatused tulekahjuks üle minna, eriti siis, kui “mängida” kuival ajal.
Eile oli tulekahju Nursipalus, uudis jõudis isegi meediasse. Tulekahju ei saadud kustutada, kuna selgus, et mets on lõhkemata lõhkekehi täis! Nii palju siis loodussõbralikkusest, väljasuremisohus liikide vohamistest ja tukkuvatest karudest polügoonidel, nagu üks sõjard novembris väitis.
Loodetavasti jõuab pärast eilset uudist rohkematele inimestele kohale, et Nursipalu laienemise vastu olemine ei tähenda mingite kremlimeelsete maakate muginat, vaid reaalset võitlust elu säilimise eest.
Mind ausalt öeldes huvitavad numbrid, et kui palju täpselt tuleb hävitada metsi ja rikkuda elukeskkonda, kui palju peab lapsi lõunaunest üles paugutama ning kui palju peab paiskama õhku mürgiseid gaase, et me end tõeliselt kaitstuna võiksime tunda?
Meenutan ka, et kui Nursipalu harjutusala rajati, lubati 80 töökohta ja müratõkkeid.
Ja endiselt tahaksin ma teada: mis on Eesti Vabariigi eesmärk?”