Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutele ei ole vaja kohaldada Eesti veteranipoliitikat, kuna nemad võtsid sõjast osa Eestit okupeerivate riikide otsuste alusel, teatas õiguskantsler Ülle Madise.
Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing pöördus augustis õiguskantsleri poole, leides, et riigi veteranipoliitika on õigusliku järjepidevuse põhimõttega vastuolus, kuna see ei arvesta Teise maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutega. Ühing soovis maailmasõjas võidelnud veteranidele vähemalt samasuguseid sotsiaalseid tagatisi, nagu on rahuajal ÜRO missioonidel osalenud isikutel, leides, et riiklik veteranipoliitika ei tunnusta mehi, kes maailmasõjas oma elu ja tervise hinnaga Nõukogude okupatsiooni vastu võitlesid.
Ühing leidis, et õigusaktid, mis reguleerivad veteranidele antavaid sotsiaalseid garantiisid, rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna veteranipoliitika kontekstis peetakse veteraniks vaid pärast taasiseseisvumist Eesti eest kaitseväes ja Kaitseliidus teeninud isikuid.
Ülle Madise teatel ei ole aga Teise maailmasõja veteranide ja taasiseseisvunud riigi teenistusülesannete täitmisel tervisekahjustuse saanud kaitseväelaste või kaitseliitlaste erinev sotsiaalsete tagatiste määr vastuolus põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. “Teise maailmasõja lahingutes osalemist või mitteosalemist Eesti Vabariik ei otsustanud. Sellised otsused langetasid Eestit okupeerinud riigid ning seetõttu on keeruline seada Eesti riiki vastutavaks kaasnenud tagajärgede eest – ka tagajärgede eest sõjas osalenute elule ja tervisele,” märkis õiguskantsler.
Veebruaris 2012 võttis Riigikogu vastu avalduse, mis tunnustas Eesti Vabariigi kodanikke, kes tegutsesid Teise maailmasõja ajal Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel.