10.02.2020
Kui kortermaja on veel renoveerimata, siis hakkavad varsti korteriomanike rahakotid huugama. Pilt on illustratiivne.
Eesti-jaapani arhitekt Tomomi Hayashi kirjutab EPL-is, et nõukaaegsete hoonete lammutamine võtvat noortelt identiteedi.
“Nõukogude aja arhitektuurist ilma jäämisest on samuti kahju. Mina pole nõukogude ajal siin kasvanud, nii et saan neutraalsemalt asjasse suhtuda. Aga nooremad inimesed, kes pole siis elanud, jäävad selle arhitektuuri kaotamisel ka ühest oma identiteedi orienteerimise võimalusest ilma,” kirjutab Hayashi.
Paljud arhitektid on väitnud pigem vastupidist, mõistagi seda omal moel huvitavaks pidades – nõukaaja arhitektuur on ennast võõrkehana surunud tsaariaja ja Eesti Vabariigi järgse ning taasiseseisvumisaegse arhitektuuri vahele, olles seal ehmatavalt mittesobiv ja kontrastne.
Hayashi eksib väga, kui leiab, et kellelegi võiks Nõukogude arhitektuur tähendada orienteerumist identiteedis. Kui, siis ehk nõukaajal sisseveetud migrantidele – vähemalt eestlastele on igasugune okupatsiooniaegne ehitusstiil täiesti vastukarva. Noored elavad läänelikus ühiskonnas ja on ennast täielikult sovjetiajast distantseerinud.
Kogu meie maa on täis lagunenud, poollagunenud ja ikka veel kasutatavaid korterelamuid, ettevõtete ja kolhooside tootmishooneid, mis risustavad linnapilti ja külamaastikku, ning vajaks kiiret kõrvaldamist. Ühelegi eestlasele ei meeldi Stockmanni kaubamaja vastas asuv torniga maja 1954. aastast, mille tornitipus on säilinud isegi viisnurk.
Jaapanlasele võib nõukogude arhitektuur meeldida, aga suurem osa Eestimaast tahaks sellest okupatsioonisaastast vabaneda. Muide, nõukaaja kortermajade kestvuseks hinnati maksimalselt 70 aastat, sest selleks ajaks pidi kommunism pärale jõudnud olema, ja inimesed pidid siis juba mugavamates kodudes elama.