Lugedes Olev Remsu raevupurset Delfis, tekib kohe küsimus – kuidas mahub ühte inimesse nii palju ehedat proletaarset viha (varem on seda märgatud Vilja Kiisleri juures).
Remsu unustab ühe lihtsa tõdemuse, mis ei pärine mitte EKRE-lt, vaid meediainimestelt – kui keegi kedagi nii raevukalt Kremli agentideks tembeldab, esitamata seejuures tõendeid, siis pole tal lihtsalt muid argumente.
Meenub Remarque raamat “Triumfikaar”, kus saksa pagulasest erst Ravic soovitab juudist sõbral antisemiitlikule töömehele raha anda. “Ta viskab selle mulle näkku,” kahtleb sõber. “Ei viska. See, kes nii sõimab, on alati äraostetav,” ütleb Ravic. Ja nii lähebki – juut ulatab töömehele põlglikult rahatähe, too võtab selle sama põlglikult vastu.
Remsu on just see ostetav ja müüdav proletaarlasest töömees, kes vihkab kõike ja kõiki enda ümber, kes tema arvamust ei jaga. Või nagu kirjanik “Tuulepealses maas”, kellest sai hiljem juunikommunist ja hävituspataljonlane. Sellisest vihapuntrast saab ruttu päästikule vajutaja. On kummaline, et remsud endast nii heal arvamusel on ja tunnevad Kurja ära, endal käed ja püksitagumik kurjusest värisemas.
“Kultuuri õhuke kaitsekiht hämara ja ründevalmis alateadvuse peale lõhutakse ning valla pääsevad agressiivsed jõud,” käib täpselt Remsu enda pihta. Proletaarse kirjaniku kultuurikiht on õhuke ja agressiivsus on valla pääsenud lootuses, et “EKRE-st jääb järgi paha hais.”
Remsul pole niigi palju arusaama, et tema lootus Trumpi kukkumisele ei ole seostatav EKRE tõusude-langustega. EKRE oli olemas ja parlamendis juba enne Trumpi presidendiks saamist ja ka jääb sinna, unistagu remsud pealegi pahast haisust – see tuleb vaid temast endast.
Remsud oskavad rääkida ainult “Peldiku taha ja kuul pähe!”-keeles, omistades seda muidugi teistele, endal ila tilkumas hetke ootuses, mil saab seda ise teha. Ta väidab, et Trump olevat 20 tuhat korda valetanud, lugemata seejuures neid kordi, mil Eesti peavoolumeedia on Trumpi kohta valetanud. Siis läheb ta sujuvalt üle Putini peale, seostab Helmesid temaga ja lõpetab Kremli käpiknukkudega.
Kuidagi tuttav on kogu see verbaalne kõhulahtisus, mida proletkirjanik välja paiskab. Ilmselt olid just sellised kõik bolševike-aegsed kirjanikud, kes kasutasid oma pisukest IQ-d värsside vormimiseks, mis lõppesid sõnadega “Peldiku taha ja kuul pähe!” Remsu üritab lobjakalikult palju “kultuurseid” sõnu teksti panna, välja kukub ikka proletariaadi sõim voorimehe esituses.
Remsu väidab, et maailm on hulluks läinud. On küll. Ja üks hulludest sai Delfis sõna.