Sotsiaalmeedias levivad üha enam meemid ja pildid sellest, mida on Ameerika indiaanlaste pealikud öelnud oma maa ja rahva kohta – kasvõi seegi tuntud lause, et alles pärast jõgede mürgitamist, metsade maharaiumist ja loomade mahanottimist saab inimene aru, et kuld ei kõlba süüa.
Ilmselt saavad paljud eestlased aru, et meie maa läheb sama teed – maa songitakse üles, läbi looduse ehitatakse raudtee, rongid ja lennukid toovad üha uusi koloniste, kellele ehitatakse põldudele majad, maastik hakkab koosnema paneeliaedadest ja tuulikuvõsast, laskeväljade ja kaevanduste jaoks võetakse inimestelt ära kodud jne. Kiire venestamine lubab eeldada, et meiegi tulevik on Lõuna-Eesti reservaatides, sest linnad muutuvad kiiresti multikultuurseteks.
Ameerika indiaanlastele olid reservaadid ühest küljest pääsetee enda rahva, keele ja kultuuri säilitamiseks, teisalt lokkavad neis allakäik ja kõik sotsiaalsed pahed. Ometigi ihutakse nüüd ka reservaatide peale hammast, sest nende all on päris suured maa-alad loodusvaradega. Indiaanlased kaotasid Ameerika ja peavad nüüd võitlema ka nende maade eest, kuhu nad kokku aeti, kuid kus nad saavad veel säilida.
Ühine aga on meil see, et ka Eestis toimub võõrsilt lähtuv suurem koloniseerimine, kus saabuvad sisserändajad ning põlisrahvalt võetakse kas kaude või otseselt ära maa ja loodusvarad. Selle juures turgutavad neid protsesse kohalikud kollaboratsionistid, kes saavad selle eest raha ja sooje ametikohti. Praeguste arengute jätkudes saab Eestistki uus Ameerika – migrandiühiskond reservaatides elava põlisrahvaga, olgu need reservaadid siis kellegi loodud või on rahvas ise nendesse taandunud. Ameerikalik rahvaste sulatusahi ju ongi marksistide ja liberaalide märg unenägu.
Kõik Venemaa soomeugri rahvad on Ameerika indiaanlastega sarnase saatusega. Oma riik on vaid kolmel hõimurahval – eestlastel, soomlastel ja ungarlastel ehk madjaritel. Eestlased kui kõige väiksem neist on kõige suurema löögi all, meie maad juba võetakse üle. Soomes käivad samad protsessid, kui neid on kõvasti rohkem ja migrante tuleb sinna veel ohtralt sisse vedada. Suurim hõimurahvas ungarlased on loonud tugeva kodu elujõulise rahvaga, kuid ka neid rünnatakse globalistliku ägedusega.
Indiaanlased avastasid vajaduse olla ühtsed alles siis, kui “kahvanäod” olid juba Mississipi jõeni jõudnud ja siis oli juba hilja. Eestlased on veel enamusrahvus ja veel ei ole hilja, aga selleks tuleb ennast kokku võtta ja valida pääsemise, mitte hääletu alistumise tee.
Uued Uudised
Kui puhtaks jäävad Virumaal
kõik selge veega allikad,
siis alles julgen ütelda,
et elan omal maal.
(Laulust “Ei ole üksi ükski maa”)