Õpetajate päeva eel meenutavad oma kooliaega EKRE poliitikud Kert Kingo ja Rene Kokk. Õpetajate päev on 5. oktoobril, aga üle Eesti tähistatakse seda juba päev varem.
KERT KINGO: oli koolis filminäitaja
Alustasin oma kooliteed 1975. aastal Tartu rajoonis Kõrveküla 8-klassilises koolis. Minu esimeseks pinginaabriks (esimesed kaks nädalat) oli minu kaksikvend. Meie klassis oli 15 õpilast. Kooli minekut ootasin väga ja mulle tõesti meeldis koolis käia. Kõige rohkem meeldisid loodusõpetus ja kunstiõpetus. Osalesin ka kooli juures tegutsevates tänapäevases mõistes huvialaringides nagu kunstiring, käsitööring, filmiring, laulukoor. Olin aktiivne ja sportlik laps ning käisin lisaks veel Tartu linnas peotantsu- ja iluvõimlemise, hiljem tennise trennis. Meie kooli ajalooklassis oli igal reede pärastlõunal ja laupäeva ennelõunal koolikino. Filmiringi läksingi ilmselt seetõttu, et siis sain mõnikord olla filminäitaja ehk see, kes kinoprojektoril filmirulle vahetas ja projektori tööle pani. Tol ajal tundus see mulle väga tähtis roll olevat.
Olin kõiges tubli – esimesed neli klassi ei puudunud koolist ühtegi päeva, minu pilt oli hea õppeedukuse autahvlil, osalesin tublide tulemustega erinevatel spordivõistlustel ja rajoonide vahelistel konkurssidel. Kõrveküla 8-klassilisest koolist mäletan ainult head ja positiivset ning seetõttu tekitab minu esimene kool minus senini väga sooje tundeid – eelkõige seetõttu, et see kool oli väga koduse õhkkonnaga suur ühine pere. Seda nii omavahelises suhtluses kui ka üldises koolitöö korraldamises. Suhtlen mitme oma esimese klassi kaaslase ja teiste koolikaaslastega seniajani.”
RENE KOKK: väikeõde kippus pinginaabriks
“Alustasin oma kooliteed 1986. aastal, asudes õppima 6-aastaselt Eidapere algkooli 0 klassi. Esimesel koolipäeval alustas meid 12 last. Istusime kahekohalises puupingis koos oma värske pinginaabriga, kui järsku saabus minu väikene õde, kes koolis veel ei käinud ja otsustas minu pinginaabri pingist välja nügida ning ise minu kõrvale istuda. Selline seik on meeles esimesest koolipäevast.
Esimeseks klassijuhatajaks oli Kersti Mikkor, soojad tervitused talle ja tänusõnad eluteele kaasa antud tarkuste eest!
Esimesest kooliaastast on siiani eredalt meeles 1986. aasta aprill, kui sai teatavaks Tšernobõlis toimunud katastroof. Täiskasvanud olid ärevil, vaadati üle kooli tsiviilkaitse varustust ja lapsed, kas vihmaga loikudesse jäänud rohekas-kollakat värvi vesi on tingitud katastroofist või õietolmust.
Kolmandast klassist on hästi meeles üks luuletus, mida esitasime korda mööda ning see sobib ka praegu kenasti sügisesse, see oli Olivia Saare „Üks tähtis kuu“, mis lõppes salmiga „Septembrikuu on tähtis kuu/siis aabits uus/siis ranits uus/uus vormipluus/kõik,kõik on uus/septembrikuus!
Eidaperes käisin koolis viis aastat, pärast seda läksin Lelle põhikooli, sest bussiliiklus selles suunas oli paremini korraldatud. Buss läks kooli hommikul 7.15 ajal ja õhtul pidi koju tulles jalutama umbes 3 kilomeetrit, vahel ka üle 7 kilomeetri.
Tollel kooliajal ma seda veel hinnata ei osanud aga tagantjärgi mõtiskledes oli väga tore suvel oma klassikaaslastega kohtuda kooli aiatöö raames, kui käisime kooli aeda korrastamas ning vajalikke töid tegemas.
Lelle põhikooli lõpetasin 1995. aastal. Koolis käimine mulle üldiselt meeldis. Lemmikaineteks oli ajalugu, füüsika, kehaline kasvatus ja tööõpetuse tund. Edasi läksin õppima Kehtna Kõrgemasse Põllumajanduskooli – maaehituse eriala.”
