Kuna Eesti valitsus eesotsas Jüri Ratasega peab ÜRO rändelepet ohutuks paberileheks, siis täpsustavad Uued Uudised lühidalt, miks ei soovi seda allkirjastada näiteks Austria.
Austria valitsus keeldub allkirjastamast ÜRO rändelepet, nähes selles maailmaorganisatsiooni soovi kehtestada globaalne kontroll migratsiooniprotsesside üle, ning pidades seda olevat vastuolus riigi põhiseaduse, suveräänsuse ja valitsuse programmiga.
Valitsuse arvamuse kohaselt on riigi iseseisvus sisserändepoliitikas seotud seadustega, mis kaitsevad riigi sisejulgeolekut ja kodanike õigusi ehk siis ei lubaks migrantidele antavad õigused kaitsta riiki ja oma kodanikke nende eest. Seetõttu ei pea valitsus rändelepet siduvaks riigi- ja tsiviilõigusaktiks.
Valitsus rõhutab oma avalduses, et rännet ei saa pidada inimõiguseks, nagu seda leppes rõhutatakse. Lisaks sellele märgib valitsus, et Austria ei võta endale kohustust sõlmida lepingu rakendamiseks vajalikke rahalisi kohustusi. Austria valitsuse hinnangul on samuti võimatu ühendada ebaseaduslik ja seaduslik ränne, mis on üks lepingu eesmärke.
“Austriale on võõras idee, et rännet peetakse inimõiguseks ja migrantide näol luuakse uus inimõigustele rõhuv grupp. Austria eristab ebaseaduslikku ja seaduslikku rännet selgelt ja selle lõhe kaotamine, nagu see on rändelepingu puhul, ei sobi Austria jaoks,” on öeldud välisminister Karin Kneissli allkirjastatud avalduses.
Austria valitsus arvates puudub EL-il ühine rändepoliitika, rändelepe määrab eesmärgid kindlaks liiga kaugele ette ja teiselt poolt jätab olulised küsimused vastuseta. Valitsus leiab, et kokkulepe ei kõrvalda probleemi, mille kohta see oli koostatud.
Austria tööturu ja sotsiaalsüsteemi avamine rändeleppega on vastuolus siseriiklike õigusaktidega. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rändealane konventsioon ei saa ühelgi juhul olla üle siseriiklikest seadustest ja kõik selles suunas taotletavad eesmärgid on rangelt keelatud, märgib valitsus.
Allikad: kansalainen.fi, Bundeskanzleramt
Kokkuvõtteks: “soovituslik” rändelepe on liiga detailne, alates migrantide sulandamisest riiklikusse süsteemi kuni nendevastaste “vihakõnede” summutamiseni, et jääda mittekohustuslikuks.