03.10.2019
Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees Priidu Pärna soovitab uut lömitamist sakste ees.
Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees Priidu Pärna pakub välja, et eestlased peaks baltisakslaste käest vabandust paluma, kuna neile olevat maade ja mõisate äravõtmisega ülekohut tehtud.
Baltisakslased olevat siiani solvunud ja ei tulevat isegi siia investeerima. Et siis alandame ennast uuesti sakste ees raha pärast?
Aga alustaks ehk sellest, et Saksamaa ja Taani paluks meilt vabandust 800 aastat tagasi korraldatud ristisõdade ning ühe rahva sundimise eest pärisorjusesse – nemad võtsid meilt vabaduse ja tegid meist 700 aastaks endale omandi. Me ju ostsime XIX sajandil isegi põlistalude jaoks maad vallutajate ehk mõisnike käest tagasi.
Pärna väidab, et maareformi ajal elasime me juba lääne-euroopalikes väärtustes ja arusaamades omandist. Paraku saime me esimest korda luua oma rahvusriigi ja rajada see võõrvõimu üleolekule maaomandis polnud põlisrahva suhtes õiglane. Seda enam, et Landeswehr tuli jõuga seda maad tagasi võtma – juba see peaks vabanduse välistama!
Eestlastel hakkab orjameelsus jõuliselt naasma ja üheks aluseks on üha suurem allumine (ja allutamine) Brüsselile – me hakkame loobuma peremeheks olemisest ja laskuma kui mitte pärisorja, siis vähemalt sulase rolli. Ikka peab kusagil suur ja kõrge isand olema!
Sel suvel tähistati Eestis Dannebrogi ehk Taani lipu sündi. Vale polnud seejuures mitte ühe riigi lipu tekke tähistamine, vaid see, kuidas Eestis seda kajastati – jäi mulje, nagu olnuks eestlaste alistamine ja nende vabadusvõitluse mahasurumine edumeelne sündmus, mille puhul me avaldame taanlastele tänu. See tundus eheda orjameelsusena.
Maailmas vabandatakse viimasel ajal üliagaralt. Näiteks kirjutab BNS: “Briti diplomaat Uus-Meremaal avaldas kolmapäeval põlisrahva maooride ees kahetsust ohvreid nõudnud kokkupõrgete pärast, mis leidsid aset pärast briti meresõitja James Cooki saabumist Uus-Meremaale 250 aastat tagasi.”
Muidugi tuleks brittidel vabandada selle eest, et nad maooridelt kodumaa ära võtsid, aga veidi kummaline on paluda vabandust lihtsa sõjalise kokkupõrke pärast. Hullem asi on põlisrahvalt kodumaa võtmine ja tema vähemusse sundimine – Uus-Meremaa võiks brittideta olla polüneeslaste riik, sest nende arvukus oli enne inglise-maoori sõdu piisavalt suur.
On asju, mille pärast peaks keegi vabandama – näiteks Venemaa Eesti okupeerimise eest 1940. aastal ja kahe küüditamise eest. Või Türgi armeenlaste genotsiidi eest. Igal juhul mitte eestlased selle eest, et nad oma maa tagasi võtsid.