Teisipäevases saates “Otse kümnesse” võtsid vestlusringis osalejad muude teemade seas jutuks ka presidendi heakskiidu endise peaministri Mart Laari jätkamisele Eesti Panga nõukogu esimehena.
Saatejuht Peeter Ernitsa arvates ei ole üldsegi probleemiks poliitiku ratastool, vaid see valdkond pole mehele lihtsalt õige — lisaks on ka Laar ise kinnitanud, et saab nüüd raamatuid kirjutada.
Ühe saatekülalise Jüri Adamsi hinnang, et tegu on presidendi poolt Laarile kui ühele parimale peaministrile antud preemialaadse võimalusega, tõi kaasa Mart Helme vihase reageeringu, kes ütles, et selles küsimuses pole ta mitte teiste moel leebe liberaal, vaid karm konservatiiv. “Ma ei nõustu sellega, et Mart Laar on läbi aegade parim peaminister, neid on olnud palju ja temast paremaid,” arvas ta.
Mart Helme peab parimaks seniseks peaministriks hoopis Tiit Vähit, kes tõi majandusse uusi tuuli ja seadis omariiklust tuntavamalt paika, samas kui Laari valitsemisaja tõsisteks probleemideks olid sundüürnike teke, suuresti ebaõnnestunud põllumajandus- ja omandireform, mitmed kahtlased erastamistehingud, ja palju muud. Helme sõnul näitas Laari võimulolek hoopis tema ebakompetentsust rahaasjades ning ka Eesti Panga eesotsas on olnud efektiivsemad hoopiski majandus- ja rahandustaustaga inimesed, nagu Jaan Männik, Mart Sõrg ja Uno Mereste.
Mis aga puutub Mart Laari tervislikku seisundisse, siis ei saa see Mart Helme hinnangul olla põhjuseks, miks poliitik saab sellise ameti — ta tõi näiteks teise ekspeaministri Edgar Savisaare, kes on samuti ratastoolis, kuid keda solgutatakse ja mõnitatakse lausa riigi ja ühiskonna tasemel.
Edasi aga läks jutt Eesti Panga kui institutsiooni vajalikkusele. Mark Soosaar nentis, et rahandust juhivad praegu Eesti Panga asemel pigem Brüssel ja euro ning ka Toomas Peterson arvas, et krooni ajal oli ehk keskpangal rohkem mõtet. Jüri Adams nentis, et Eesti läks teist teed pidi, kui 1990. aastatel arvati, ning säte, et Eesti raha emissiooni ainusõigus on Eesti Pangal, on nüüd ajast ja arust. “Meil kulutatakse raha paljude mõttetute asjade ülalhoidmiseks, samas kui hädavajalike asjade jaoks väikseid rahasummasid ei leita,” nentis ka Mart Helme.
Sealt läks jutt põhiseaduse võimalikule muutmisele ja vestlusringis olijad leidsid, et üldlevinud põhimõtte järgi põhiseadust ei muudeta, vaid täiendatakse. Mart Helme arvates on suur oht, et minnakse põhiseaduse preambula kallale, mis määratleb Eestit rahvusriigina — kõrgema võimu suust tuleb üha enam retoorikat selle kohta, et rahvus on midagi koledat ning isegi president soovib eesti lapsi mitmekeelseteks kujundada. Tema sõnutsi on rahvuskultuur kultuuri osana ainus, mis asub piltlikult võttes ülesvoolu ja selle ärasolkimisel hakkavad kõik teised allavoolu asuvad valdkonnad, sealhulgas ka poliitika ja majandus, mürgitust saama.
Ühe teemana käsitleti ametnike suurt hulka, mistõttu maksumaksja peab ülal hoidma ebaproportsionaalselt suurt avalikku sektorit. Mark Soosaare sõnul on paljudes demokraatlikes maades avaliku sektori ülesandeid üle antud kolmandale sektorile ehk kodanikuühendustele, meie süsteemi juures aga viiakse suure ametnikeparve juures kõike siiski käe-jala juurest eemale.
Mart Helme nentis, et tööandjad karjuvad üha valjema häälega tööjõupuudusest — tema raiuks ametnikkonnast lausa kirvemeetodiga kolmandiku maha, kuid sellega peaks kaasnema intensiivne ümberõpe. “Ametnikud ei tooda lisaväärtust, kuid 25% üksikisiku tulumaksust tuleb avalikust sektorist, seega tõstab riik sisuliselt raha ühest taskust teise,” seletas ta. Vestlusringis tuli välja ka see, et riigi ümber on tekkinud eraettevõtlus, mis elatub riigi rahadest, ametnikud tekitavad riigi mittesekkumise korral uusi ametnike töökohti juurde ja paljud võimupoliitikud näevadki kasvavat ametnikekonda potentsiaalse liitlasena — ka selles osas läheb riik vales suunas. Ohtlik on ka madalapalgalise ja sotsiaalse kaitseta odava tööjõu sisevedu, mis rikub töökultuuri ega tee meid kuidagi jõukaks.
Mart Helme sõnul on riigieelarve 80% ulatuses juba paika pandud, Riigikogu otsustab umbes 20% jaotamist, ning ressursside ümberjaotamisel käib ministeeriumide ja nende allasutuste ehk “vürstiriikide” vahel karm võitlus. Ka EKRE fraktsioonil on pikk järjekord neist asutuste inimestest, kes tulevad otsima rahvuskonservatiividest saadikute tuge nende nõudmistele riigieelarve menetlemisel. “Neile on see oluline, aga selline olukord on ebaterve,” arvas EKRE esimees. Muidugi käivad lobigrupid kõigi fraktsioonide liikmeid moosimas.