Tänane Alar Karise kõne oli avaldatud ka vene Delfis.
„Sallivusmeedia“ lipulaev lubas seda kõnet kommenteerida ja laekus peaaegu 200 venekeelset kommentaari, millest president võib soovi korral välja noppida nii palju solvanguid, et jätkuks kogu ülejäänud eluks ja paariks inkarnatsioonikski. Äkki ma ei liialdagi, kui ütlen, et 90% kommentaaridest moodustab valimatu sõim ja ähvardused eestlaste ja Eesti aadressil. Ja Delfi võimaldab selleks oma foorumipinda.
„Andrei“ kirjutab: „Ha-ha-ha. Mitte ükski Eestis elav venelane ei hakka kaitsma tundmatut, puruvaest, korrumpeerunud Eestit. Kohalikud venelased teevad Toompea maatasa. Aga teid (eestlased) müüdavad rotid sunnitakse sõitma Ukraina rindele. Kahurilihaks. Ja siis saabub Eestis rahu ja kord.“
„553“ kirjutab: „Varsti, väga varsti lõppeb teie vabadus. Venemaa lõpetab fašistidega Ukrainas, järgnevad Poola ja Leedu. Ja siis Venemaa tuleb vabastama fašismist Eestit. Ootame teid, VENEMAA!!!!“
Aga kõik kirjutajad on ju „meie inimesed“ ja reformierakonna arvates peavad jätkuvalt valima meie pealinna võimu.
Postimees avaldas täna loo „Seeder Kallase sõnavõtust: avalike bravuursete väljaütlemistega me kindlasti oma tulemust ei saavuta.“
See on pealkirja jaoks jälle üks mõnevõrra segane sõnastus, aga olgu… Paistab, et Isamaa juht hakkab nägijaks saama, aga meie vähemuspoliitikud on ju nagu sukeldumisprillidega konnad mudas: kerkib pinnale, tunneb koibade all kallast, pühib prilliklaasidelt muda ära, ütleb „oo, olen nägija!“, ja siis kohe tagasi mutta.
„Kindlasti on ühtede ja teiste poliitikute jaoks riigikaitse küsimused olulised, osa näeb sisejulgeolekut suuremana, osa rahvusvahelist olukorda. See on süsteemne järjepidev ja tasakaalukas tegevus, mida me peame tegema. See ei piirne vaid sellega, et kuidas me siia oleme sattunud, et Lääne-Euroopa mõistaks, kuidas me oleme siin.
See on meie ajaloo ja erisuste tutvustamine. See on see töö, mida aastate jooksul Euroopa Parlamendis tegi Tunne Kelam. Nad vaatasid, et kui kaua ja lõputult võib kommunistlikust minevikust rääkida, sest see on ju minevik. Aga täna oleks hea, et meil oleks seal olnud mitu Tunne Kelamit, kes sellega järjepidevalt oleksid tegelenud. Meie ohtu ja geograafilist asukohta Läänele selgitanud,“ ütles Helir-Valdor Seeder.
Hea ja kallis härra Seeder, te peaksite ju teadma, et meil on „mitme Tunne Kelami“ asemel Europarlamendis Yana Toom, kes tegutseb seal Venemaa rõõmuks lausa mitme Yana Toomi eest. Ärge siis fantaseerige sel eestisõbralike inimeste kloonimise teemal. Selleks aga, et Europarlamendis oleks tõesti „mitu Tunne Kelamit“, hoidke ikka konservatiivide, aga mitte padusotside ja röövoravate poole. See ei ole valus.
Täna avaldas ERR uudise „Suri Venemaa superstaar Juri Šatunov“.
Kurb, kui keegi sureb, aga jäägem ikka professionaalseks: kadunuke polnud mitte mingi superstaar. Kunagi moodustati ansambel „Laskovõi mai“, tehes südantlõhestavat reklaami, et selles laulavad vaesed orvukesed, ja lüpsti vaesukestele kaasa tundnud sentimentaalset rahvast. Jutud orbudes oli muidugi jama, aga poisikesed määgisid midagi mustalt ja kaeblikult ning raha tuli.
„Šatunov sai 1980. aastate lõpus kuulsaks nii Venemaal kui ka Euroopas. 2016. aastal esines ta ka Eestis,“ kirjutab ERR. Jah, eriti aga Euroopas… See pole mitte nekroloog, vaid följeton.
„Laskovõi mai“ oli üks jubedamaid üleminekuaja submuusikalisi nähtusi. Kuid Eestis on sõna „superstaar“ niivõrd devalveerunud, et seda kasutatakse sama mõttetult, nagu väljendit „sõnamudija“. Eesti keel lämbub selliste prügisõnade limas ja neid kasutatavate verbaalnilbikutest „ajakirjanike“ harimatuse tagajärjel.