23.07.2022
Laupäev on lõõgastumise alguse aeg: inimesed hakkavad tasapisi vabanema töönädala kestel saadud stressist, lakkuma haavu ja tuulutama pööningut, selles mõttes et aju. Ühelt poolt on rohkem aega süveneda pikkadesse analüütilistesse kirjutistesse, teiselt poolt aga kes ikka tahaks selle peale oma üürikest suvist puhkeaega kulutada.
Postimehes ilmus Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsendi Tõnis Saartsi lugu „Reformierakond tunnistab neoliberaalse Eesti loojangut?“, kus on palju termineid ja dotsendilikke targutusi, mis on muidugi neomarksistliku õppeasutuse värvinguga.
Kui palju leidub inimesi, kes oleks nädalavahetusel oma vaba aja peale nii vihased, et sellesse süveneda, ja oma raha peale nii tigedad, et selle eest veel ka maksta, on iseküsimus. Aga iga keeruliseks aetud konstruktsioon peaks toetuma vettpidavale vundamendile ja iga lapsik küsimus kirjutises on nagu koleehitise alt väljarebitud betoonblokk.
Teadlane, eriti dotsent, ei tohiks astuda lapsikute küsimuste ja oletuste ämbrisse: ajagu parem algusest lõpuni igavat häma ja kõik sellega tutvunud lollid tõstavad tähtsalt sõrme ja ütlevad, et näe, kui tark kirjutis.
Aga tegemist on kõigest peavoolumeedia poolt üleekspluateeritud talle mugava vasakule kallutatud kommentaatoriga, kes on kahtlemata tark inimene, ja just sellepärast kasutab tihtipeale harimatutele inimestele lähedasi kaardimoori võtteid.
„Uut koalitsioonilepingut ja selle põhilubadusi vaadates jääb mulje, et selles võimuliidus kuulub peaministritool pigem sotsiaaldemokraatidele või riigikapitalismi usku konservatiividele, mitte aga turuliberaalsele Reformierakonnale. Kas neoliberalismi ajastu on Eestis nüüdseks läbi ja miks on Reformierakond muutnud oma aastakümneid pühaks peetud põhimõtteid?“ ahhetab dotsent Saarts.
Sellist umbluud ikka annab sõnastada.
Esiteks vastus küsimusele, miks Reformierakond on midagi seal muutnud. See jõhker empaatiavõimetu poliitiline ühendus läheb 8 kuu pärast valimistele sellise põgenike-, energeetika-, majandus- ja julgeolekukriisiga, et mitte mingid müüdavate sotsioloogide joonistatud kõrged reitingud seal ei aita, nendega isegi ahju kütta ei saa, kuna neid esitatakse elektroonilisel kujul. Reformierakond muudab midagi oma ülbetes hoiakutes ainult olukorras, kui muud moodust jääda võimule ei ole. Ja võimust olid nad nii kaua eemal, et paljud oravad langesid sügavasse depressiooni.
Teiseks kui dotsent Saarts räägib Reformierakonna „pühaks peetud põhimõtetest“, siis ta muidugi fantaseerib. Selle erakonna jaoks pole miski püha, mitte ükski asi siin ilmas, Põhiseadus kaasa arvatud. Nende põhimõte on püsida võimul kõigi põhimõtete õigeaegse ärapõlgamise hinnaga. Selleks võib reeta inimesi, liitlasi, maailmavaadet ja riiki, autorollotada, raisata lastele mõeldud miljonid kõlbmatute testide peale, pesta vene raha, venestada eestlasi, röövida pankadest ja fondidest kümned miljonid dollarid, ujutada Eesti üle immigrantidega, nähvata, valetada, nimetada oponente ühiskonnaheidikuteks ja kasutada „vaba eesti meediat“ mitte demokraatia ketikoerana, vaid veriste lõugadega politseikoerana. Tõenäoliselt teab seda ka Saarts ise, aga öelda ei saa, sest tühistatud laulja on ikka veel paljude poolt armastatud ja oodatud, aga näidake mulle inimest, kes armastaks sotsiolooge. Reformierakonna põhimõte on kindlasti kinnimätsimine, selle võtmefiguuridega seotud kuritegude üksikasjade salastamine aastakümneteks.
Teatud põhimõtteid olid Reformierakonnal ainult Andrus Ansipi ajal, kes oli vähemalt rahvuslane ja tegi näiteks kõigi teiste argpükste poolt tegemata töö ära ja teisaldas pronkssõduri ajal, kui Laar Savisaaarega kusagil redus istusid. Pole ime, et just härra Ansip on viimasel ajal teravalt kritiseerinud K.Kallast.
Seega dotsent Saarts võib küll mainida reffide „neoliberalismi“ põhimõtet „igaüks on oma õnne sepp“, aga see käib siiski komplektis teise põhimõttega, et peremaffia sepal on haamrid ja alasid koos kogu sepikojaga ammu ärastatud.
Täna tsiteeris Delfi Kersti Kaljlaidi: „Võimaliku huvide konflikti ignoreerimine peaministri poolt on kurjast“. Kurjast oli ju ka eelmise „presidendi“ poolt sohi teel võimule tulnud „päikesevalitsuse“ väljakuulutamine. Vahepeal aga ei toetanud Kaja Kallas K.Kaljulaidi tagasimääramise asjus ja nüüd muutus Kaljulaid näete kui põhimõttekindlaks. Ja ühtlasi ka praegune „kurjuse“ kinnitanud selgrootu president sai oma osa.
+ + + + + + +
Eestis on välja kujunenud täiesti ebanormaalne olukord, kui riiki lastakse sisse tuhandeid venekeelseid inimesi, kellest mingi osa pole tõenäoliselt mitte põgenikud, vaid Venemaa vaimsed alamad. Koguneb kriitiline mass ja edaspidisest ei tahaks mõeldagi. Mingi tapmist ja sõjakuritegusid sotsmeedias õhutav topeltkodakondsusega isik teeb Ukrainasse tunginud terroristidele korjandusi ja viib nendele droone, meil aga antakse talle 4 kuud puhata meie eurovanglas selle asemel, et võtta temalt kodakondsus ja saata siit igaveseks välja.
Täna kirjutab vene Delfi sellest, kuidas venekeelne mees ründas Tallinnas supelrannas kaht ukrainlannat, küsides „mida sa seal lalised“ ja nõudes nendelt „normaalset“ (ehk vene keeles) rääkimist.
Purjus venekeelne mees hakkas solvama ukrainlannasid, ropendades ja karjudes, et ta ei saa ukraina keelest aru, ja lõpuks hakkas tütarlapsi ähvardama. Õnneks läks ta oma meeskaaslasega lõpuks minema.
Üks kannatanutest Olesja ütles, et mitte keegi ei tohi alandada teda ja tema sõpru selle eest, et nad räägivad omavahel oma emakeeles.
Olen selliste lugudega kokku puutunud kunagi Lasnamäe bussides, kui eestlastele tehti märkusi eesti keeles rääkimise eest ja ükskord taheti ühel tütarlapsel telefon ära võtta, sest ta rääkis eesti keeles.
Peab muidugi märkima, et väga paljud siinsed venelased, eriti noored, oskavad eesti keelt ja räägivad seda naeratades. Neid näiteid on sadu kordi rohkem, kui negatiivseid. Aga kui me laseme riiki koos ukrainlastest põgenikega ka nende vihavaenlasi, siis pole ime, kui siin hakatakse klaarima arveid. Sõjapõgenikke tuleks sellisest jamast küll säästa, ei tohi lubada neid meie päästvas kodus nõnda solvata ja ähvardada.
+ + + + + + +
Kui mõni arvab, et Venemaa saatkond istub praegu oma urus Pikal tänaval vaikselt ja üritab rahvast mitte ärritada, siis eksib rängalt.
Pärast verejanulist vene diskot sellist kobZonnilärmi sealt enam tõesti ei kostunud, aga see-eest sai eesti peavoolumeedia süüdistuse natsikurjategijate ülistamises. „Venemaa Föderatsiooni saatkond paljastas eesti massiteabevahendid, kes ülistasid natsistlikke kurjategijaid“ teatab Kremli propagandatoru Regnum. Seekord nahutatakse konkreetselt Postimeest ja siis muidugi boonusena ka kogu Eestit. Stiil on muide võrdväärne sellega, mida eesti peavoolikud kasutavad EKRE, Helme, Vooglaidi ja teiste meie konservatiivide mustamisel. Nautimiseks vajutage lingile Посольство РФ уличило эстонские СМИ в прославлении нацистских преступников – ИА REGNUM
+ + + + + + +
No mis „natsikurjategijad“, Postimees tegeleb ju mõnevõrra tagasihoidlikumate asjade ja persoonidega. Seal hämmastas seekord lugu „Väidetavalt erasõitudeks tööautot kasutav maakohtu kordnik on pärnakal kopsu üle maksa ajanud“.
Pole ime, et Eestis esineb nii palju maksa- ja kopsuhaiguseid… Postimees kirjutab: „Suvepealinnas elavale Maidole (nimi muudetud, toimetusele teada) ei ole jäänud märkamata, et tema läheduses elav Pärnu maakohtu kordnik sõidab tööautoga ka nädalavahetuseti ja riiklikel pühadel. Maakohtu autot on väidetavalt eraasjade ajamiseks kasutatud juba aastaid. Mitte igapäevaselt, ent Maido hinnangul rohkem kui mitu korda kuus.“
No näete – Maris Lauri läinud, elagu Maris Lauri! See vilepuhumise seadus elab mõne inimese südames… Tollest „Maidost“ tema „hinnangutega“ saaks suurepärane agent-analüütik: ta paneb tähele, millega sõidab naaber nädalavahetustel ja riiklikel pühadel, mitu korda kuus – ja nii juba aastaid! Kõikenägev naabri silm toob meie ette praegu uut Mailis Repsi!
Asja pidi selgitama lausa maakohtu pressiesindaja, kes kinnitas, et valvekordnikel on lubatud kohtu autot kasutada ja seda ka nädalavahetustel ja riigipühadel. Küll aga ainult eesmärgipäraselt.
Postimehe uuriv toimetus võiks seda „Maidot“ võtta käsunduslepinguga natukeseks ajaks tööle, et täiendavalt välja uurida, kas „eesmärgipäraselt“ või „eesmärgipäratult“.
Igaüks sisustab oma vaba aega nii, nagu tal südamelähedane on. Vaba lehepinnaga on nüüd sama lugu.
Ivan Makarov