29.06.2022
Tänane päev tõi uudise esimesest tõesest rassismi ilmingust taasiseseisvunud Eesti ajaloos. Nimelt tööinspektsioon peatab töö kohtades, kus siseruumi temperatuur ületab 30 kraadi.
Tööinspektsiooni infotelefonile olevat kuumalaine ajal laekunud arvukalt murekõnesid töötajatelt, kelle tööruumide temperatuur „meenutab Sahara kõrbe“. Tööinspektorid peatavad alates tänasest töö nendes siseruumides, kus temperatuur ületab 30 kraadi.
Esiteks on siin täiesti kohatu viide konkreetsele piirkonnale, sest WHO arvates on selline täpsustus rassistlik. Maailma Terviseorganisatsioon paneb isegi näiteks ahvirõugetele uue nime. WHO pressiesindaja ütles mõni aeg tagasi, et sellega tahetakse vältida diskrimineerimise või häbimärgistamise võimalust. Näiteks termin ahvirõuged võib viidata päritolule Aafrikast, ütles pressiesindaja. Maailma Terviseorganisatsiooni pressiesindaja ei pruugi muidugi teada, et ahvid elavad ka teistel kontinentidel, aga kas WHO peabki selliste pisidetailide peale aega raiskama! Selle juht Tedros Adhanom Ghebreyesus oli Genfis teatanud, et ahvirõuged tuleb nimetada ümber kohe, nii viirust kui ka haigust.
Nii et enam ei mingit aafrika krokodillide, antiloopide ja eriti ahvide ning neid meenutavate inimeste häbimärgistamist ja diskrimineerimist! Ja Edgar Savisaart ärge nimetage enam ninasarvikuks, see võib solvata ninasarvikuid ja Aafrika rahvaid! Ja reformierakondlaste nimetamine oravateks võib solvata kogu maa närilisi!
Tulles aga tagasi meie tööinspektsiooni otsuse juurde, peab ütlema otse, et tegemist on rassistliku diskrimineerimisega, millele on otse vihjatud Sahara kõrbe mainimise läbi. Et pole teile siin Aafrika kõrb midagi! Ajal, kui Eestis töötab palju Aafrikast tulnud inimesi, kellel isegi 30 kraadi võib esile kutsuda hoopis külmetust ja angiini, ahvirõugetest rääkimata, võtame me nendelt võimaluse tunda ennast hästi ja teha tööd meie hüvanguks nendele harjumuspärastes tingimustes. Miks tööinspektsioon ei taha, et nad tunneksid ennast siin nagu kodus?
Vladimir Võssotskil on vana 1960-ndate või 1970-ndate laul „Maraton“, kus räägitakse kahvanäost vene jooksja tunnetest, kes võistleb Moskvas palava päevaga Guineast pärit jooksja Sam Brockiga, umbes nagu eesti jooksjad loovutavad Eestis kõik võidud Keeniast tulnud meestele.
Гвоздь программы — марафон,
А градусов — все тридцать,
Но к жаре привыкший он —
Вот он и мастерится.
Я б, между прочим, поглядел бы на него,
Когда бы было минус тридцать!
Ну, а теперь, конечно, — достань его!
Осталось только материться!
Päeva nael on maraton ja väljas 30 kraadi, kuid ta on harjunud palavusega, seepärast tuusabki, näitab klassi… Tahaksin ma teda näha siis, kui oleks miinus 30! Aga praegu – no kus sa ta enam kätte saad! Jääb üle ainult ropendada…
Oleks Võssotski võidusõitja, vallandaks Red Bullshit teda päevapealt!
https://www.youtube.com/watch?v=pHH8iwQeM1A
Täna esines Postimehe veergudel Yana Toom looga „Vastulause: paanikaks pole põhjust“.
Lugu algab fraasiga „tõlkes eesti keelde on minu sõnu moonutatud.“
Ilmselt ootabki Toom eesti keele väljasuremist just selleks, et eestlased ei moonutaks tema õigeid sõnu oma kohalikus keeles. Võib-olla tõlgiti eesti keelde ka tema „eriteenete“ loetelu moonutatult, et talle kodakondsus anti? Ja uudised sellest, et ta viskub oma bürooga iga putinliku provokaatori kaitsmisele, on samuti tõlkimisel moonutatud: tegelikult kaitseb ta eestisõbralikke võõrkodanikke, kes ei laimanud kunagi eesti riiki ja eestlasi, ei korraldanud aastaid provokatsioone, k.a, pronksiööde marodöörlust, ei õhutanud viha eestlaste, ukrainlaste ja teiste tsiviliseeritud inimeste vastu.
Ja „Toom“ on ju teatud mõttes samuti tõlkeviga.
Täna avaldas Õhtuleht + naisteleht loo „EKSPERIMENDID SEKSUAALSUSEGA: „Kuigi ma olen bioloogiliselt naine, pole mul olnud tahtmist kunagi seda eksponeerida“.
Äkki nii ongi kõigile parem… „Artist-aktivist Hanna Kannelmäe ei tunne puudust naiselikuks olemisest või ka mehelikuks olemisest. „Ma olen nagu beež lõuend,“ ütleb ta ise. Hannat (35) on kaunis keeruline kuskile kasti lahterdada. Et kes ta siis on. Ta eksperimenteerib soo ja seksuaalsusega, käsitleb oma keha kui instrumenti,“ kirjutab Õhtuleht.
No mida öelda? Kui kellelgi tõesti kunagi millegipärast äkki tekkib vastupandamatu soov toda Kannelmäed „kuskile kasti lahterdada“, siis võtku arvesse: see on „kaunis keeruline“.
Ja mitte ilmtingimata kaunis.
Ivan Makarov