13.08.2022
Keskerakond valis täna oma kongressil Tartus esimeheks tagasi Jüri Ratase, kelle poolt hääletas 69,8% delegaatidest ehk 470 inimest 673-st. Samuti erakonna esimeheks pürginud Tartu piirkonna juht Jaan Toots sai 201 poolthäält.
Ühelt poolt on tore, et olulise poliitilise jõu etteotsa jääb kogenud nooremapoolne poliitik, kes annab nii väliselt kui ka sisuliselt riigimehe mõõdu välja. Jüri Ratase teatud puudusi kõik me teame, kuid kuna ei olnud paraku arvestatavat vastaskandidaati, võib tulemust pidada kongressi õnnelikuks lõpuks. Keskerakond peab olema vähemalt ennustatav. Pigem teeb ärevaks see, et iga kolmas hääletas „musta hobuse“ poolt. Jaan Toots on kindlasti tark ja sõnaosav inimene, kuid tal ei ole aktiivis peale mõnede üldtuntud ebaõnnestumiste eriti kaalukaid tegusid.
Meil on tekkinud mitu prügikala parteid, nagu Eesti 200, nõndanimetatud „parempoolsed“, endiselt anaeroobselt kõdunevad „rohelised“, seega mõned rikkaliku riigijuhtimise kogemusega vaalad peaksid jääma stabiilseteks.
Paar valikut, mis tegid päeva lõbusaks: Yana Toom nimetati Jüri Ratase aseesimeheks ja Kalle Klandorf valiti aukohtu esimeheks.
Selle peale jääb ainult hüüda ühe „Kaukaasia vangi“ peategelase häälega: „Elagu nõukogude kohus – kõige humaansem kohus maailmas!“
+ + + + + + +
Täna on vene meedial hea päev: Hispaanias elav tuntud eesti kunstnik Neeme Lall avaldas youtube’is „pöördumise minu eesti-venemaa kaasmaalaste poole“.
Sellest kohe haaras kinni venemaameelne baltija.eu ja juhatas kunstniku pöördumise sisse sõnadega: „Lall on nördinud Eesti pöörasest russofoobiast ja mõistab hukka fašismi.“ Lisatud lingi kaudu võib seda lugeda täies mahus ja vaadata pöördumist:
„Kõige põhilisem, mida ma tahan välja öelda: sellist vihkamist ja sellist piiramatut seadusetu kurja vohamist (blatnoi žargooni sõna „беспредел“ umbkaudne tähendus selles kontekstis – IM) , tõeliselt piiramatut kurja vohamist, mina oma elus ei tundnud, ei näinud mitte kunagi,“ väidab kunstnik.
Neeme Lall lisab, et „isegi nõukogude karmimal ajal“ sellist asja ei olnud, ka võrreldes 2007. aasta pronksiööga. Pöördudes venelaste poole ütleb ta, et pole absoluutselt mitte mingit tähtsust, kas sa oskad eesti keelt või mis tasemel seda valdad. Et Narvas, kus ümberringi on venekeelsed inimesed, eesti keelt lihtsalt ei lähegi vaja. Ja lisab, et saab suurepäraselt aru, et niivõrd rasket keelt nagu eesti keel on raske õppida.
„See, mis praegu toimub meie Eesti riigis ja kõikjal, on selline ülemaailmne saatanlik tuul,“ räägib härra Lall ja veenab vaatajaid selles, et ta armastab vene rahvast ja peab venelastest lugu. Ta räägib, et eestlased ja venelased on elanud aastasadu kõrvuti, et sõltumatu Eesti riik tekkis keset Venemaa tsaari impeeriumi, ja selles vene impeeriumis sündiski eesti rahvus. See, mida räägitakse tuhandest aastast, ei ole tõsi – eestlased tekkisid 18. sajandil just tsaarivõimu tingimustes. „Ma isiklikult ei ole mures, kui suured muutused viivad Eestit tagasi vene impeeriumisse, sest selles impeeriumis me sündisimegi. Enne seda eesti kultuuri ei olnudki,“ ütleb Neeme Lall ja möönab, et põliseestlased temaga ei nõustu, kuid eesti intelligents sündis läbi Peterburgi.
„Mina isiklikult ei karda eriti ja isegi valmistun selleks,“ väidab kunstnik ja, rääkides tagasitulekust Eestisse, et kasvõi toetada vanu vanemaid, kes on ikka veel elus, ütleb: „Mitte mingil juhul ei taha ma tagasi pöörduda sinna, tõelisse fašistlikusse ruumi. Ma olen küllaltki tundlik, emotsionaalne inimene, kunstnik – ma ei pea seal vastu. Mis seal toimub – see on vihkamine, see on tõeliselt saatanlik vihkamine – justnimelt saatanlik, sest vihata võib ju ka jumala vaimus, „püha viha“… See, mis toimub Eestis, on saatanlik vihkamine, ja eeskätt on see suunatud venekeelsele elanikkonnale.“
Neeme Lall väidab, et ta usub, et eestlased saavad elada venelastega koos hästi, „nagu viimased 70 aastat, kuid selle helge tulevikuni on vaja veel elada.“
Mul oleks imelik seda kõike venelasena kommenteerida.
+ + + + + + +
See laupäev on üldse kuidagi meediaraske: Postimees avaldas loo „Vaesus pressib igast nurgast inimesele peale“, mille autorit esitletakse nõndaviisi – „Argo Kivistik, keskmine eestlane.“
„Keskmik“ siis kirjutab: „Alustuseks tahaksin kiita naabrimeest Mehist, kes kirjutas nädal tagasi siinsamas väga värvikalt Jelena Välbe ja Narva tanki teemal. Tunnistan ausalt, muigasin minagi. Samas tegin huvitava tähelepaneku oma tuttavate seas – ehkki tekst oli väga ründav ja Välbet naeruvääristav, naersid seda lugedes ka sellised inimesed, kes veel mõni aeg tagasi oleksid taolist juttu pidanud lubamatuks, labaseks ja solvavaks.“
Postimees tahaks nagu tembeldada „keskmist eestlast“ lolli ja labasena, kuna ka ülalmainitud lugu sellest seeriast, mida kiidab tänane autor, oli allkirjastatud „keskmise eestlase“ poolt ja oli mitte isegi lihtsalt labane, vaid nilbe. Huvitav, kuidas kavatseb leht „seista eesti keele ja kultuuri eest“, risustades neid samal ajal rumalate verbaalsete räpakustega.
+ + + + + + +
Ja natuke tänasest kõmusaagist: alles see oli, kui Vilja Toomast kostitas lugejaid pealkirjaga, kus väitis, et Savisaar teda lõi. Täna Kroonikas ilmus lugu „Vilja Toomast Edgar Savisaare väidetavast armukesest: mina ju tean. Siret Kotka on osav poliitik ja näitleja.“
Vendade Vainerite raamatus „Halastuse ajastu“, mille ainetel vändati seriaal „Kohtumispaika ei tohi muuta“, on olemas koht, kus uurijad tulevad küsitlema majaelanikke ja kojamees hakkab rääkima, et jah, tapetu oli korralik naine, litsi ei löönud, aga see Klavka kolmandast trepikojast on täielik nuhtlus, pole tast rahu ei päeval ei ööl… Selle peale katkestas teda majavalitseja: „Pea, Spiridon, sinust pudeneb, nagu katkisest viljakotist!“ Ja kojamees jäi solvunult vait.
Sama soovitaks teha ka proua Toomastil.
Ivan Makarov