Meie kangesti tahtsime panna venelased eesti keelt õppima, aga kuna ei aidanud ei tasuta keelekursused ega kutselistest integreerijatest täitumatutele puukidele makstud miljonid, otsustati haridusreformiga ajada eesti lapsed venekeelsesse keskkonda ja integreerida hoopis eestlasi. Eestlaste koolid on eesti keele viimne kants, mida rünnatakse, aga see on hoopis teine teema.
Isegi nõukogude ajal oli eestlastel rohkem sitkust, kui praegu, ja ka NLKP funktsionäärid teadsid kindlalt, et ENSV-s ei tohi venelased hõivata kaht ministrikohta – kultuuri- ja haridusministri omi, muidu võib minna mässuks. Ja kui kirjutamata reeglit rikuti ja pandi haridusministriks Elsa Gretškina, tekitas see eestlaskonnas revolutsioonieelse olukorra, kiirendades tülpimuse tekkimist nõukogude ikkest. Praegu aga võib haridusminister olla kes iganes, kasvõi Ossinovski, ja keegi ei võpatagi.
Aga see lõimumine toob paratamatult kaasa olukorra, kui venelased hakkavad sekkuma ka eestlaste keelekasutusse ja osutama, milliseid eesti sõnu eestlased ei tohi kasutada. Nii et olemegi ringiga back in USSR.
Täna ilmuski rus.postimehes Vladislav Veližanini artikkel „Orjapidajate ja homofoobide keele kasutamine õigustab diskriminatsiooni“.
Meie noor võidusõitja Jüri Vips saab nahutada nüüd lisaks ka vene keeles, kusjuures üsna põhjalikult, nagu ka need, kes hakkasid teda kaitsma, „lauldes sotsiaalvõrgustikes, et sõna n….r on vene/eesti keeles absoluutselt normaalne.“
Loos saavad kõvasti kolki ka „homofoobid“, kusjuures autor väidab, et isegi täiesti legaalne ja teaduslik sõna „homoseksualism“ (homoseksuaalsus) on halvustav ja lubamatu. No et „homoseksualistid“ on pähh sõna ja „homofoobid“ on OK sõna. Ei sobivat ka mõisted „invaliid“ ja „sant“, nii et tuleks öelda hoopis „inimene piiratud liikumisvõimega“, „inimene astmaga“ ja „inimene eriliste psüühiliste vajadustega“.
Ehk iga inimese kohta tuleks kuulutada kõigile, mis viga või haigus tal on. Stampe täis segane artikkel, kus eestlastele öeldakse, et näiteks sõna „neeger“, mida loos mitte kusagil tervikuna ei ole välja kirjutatud, ei tohi kasutada.
Kasutame ikka, kui on kohane ja vajalikuks peame.
+ + + + + + +
Täna sai teatavaks, et Eesti Arhitektide Liit, Eesti Kujurite Ühendus, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing, Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Maastikuarhitektide Liit tegid valitsusele pöördumise, milles nõudsid riigikantselei juurde loodud punamonumentidega tegeleva töörühma koosseisu ning selle protokollide ja otsuste avalikustamist.
“Kõik avalikku ruumi puudutavad otsused ning arutelud on Eesti Vabariigis olnud avalikud ja sedasi peab ka jääma,” seisab pöördumises.
Ausalt öeldes ei viitsiks lugeda Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Kujurite Ühenduse, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu, Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu koosolekute protokolle ja otsuseid, kuigi nad puudutavad ja vahel isegi risustavad avalikku ruumi rumalate monstrumitega, mida meil nimetatakse kunstiks.
Aga mis puutub ülalnimetatud punamonumentide töörühma, siis terroristlik naaberriik kogub andmeid inimeste kohta, kes on seotud okupatsiooni põlistavate mälestusmärkide teisaldamisega Eestis, ja selle eest võidakse esimesel võimalusel arreteerida ning panna vene vanglasse, kus ei ole meil kaakidele pakutavaid euromugavusi.
Olen kahtlemata läbipaistvuse eest, aga ohustada inimesi ja nende perekondi ei tohiks, isegi kui meie kunstnikud-kuraatorid ja arhitektid-kujurid seda tahavad. Kremli ja Venemaa eriteenistuste käepikendus Regnum nõuab täiesti avalikult „kättemaksu“ punamonumentide vastastele Balti riikides.
Meie kunstnikke „novitšokiga“ keegi määrima ei hakka, kuigi mõningaid nende teoseid vaadates tekkib mulje, et nad ise on oma organisme millegagi mitte nii letaalse, aga tugevatoimelisega töödelnud. Meie rahva suurmehi küll esitatakse metalltorude kujul, küll giljotineeritakse, küll müüritakse tünni sisse. Leppige sugulastega kokku ja tehke ükskord normaalne ilus mälestusmärk Jaak Joalale ning püstitage Tallinna kesklinna, kus on tema koht.
+ + + + + + +
On juba aastad möödunud nendest unustamatutest päevadest, kui entusiastid korraldasid korjanduse Edgar Savisaarele bioonilise jala soetamiseks ja siis korjatud raha läks kuhugi jalutama. Kas ka tagasi tuli, ei tule meelde, aga see ei olegi nii tähtis.
Buduaar.tv3 aga riivas perekond Rõivase fännide tundeid, kui teatas: „FOTO: ÕNNETUSSE sattunud Luisa Rõivas sai endale uue jala.“
Paljud kindlasti solvusid oma parimates tunnetes: aga kuhu siis korjandus jäi? Valgele eesti mehele koguti uue jala raha, aga laste emale mitte? Ja kuidas üldse proua Rõivas oma sünnijärgsest jalast ilma jäi?
Lugu lugedes õnneks selgub, kuigi kaugeltki mitte kohe, et pealkiri oli kõigest meie kollase peavoolumeedia must huumor, õigemini vaimne tase. „Rõivas näitas sotsiaalmeedias oma uut jalga. “No ei ole nii, et puhkad lihtsalt jalga, uus jalg alla ja punuma. No tegelikult pean veidi oma iWalk 2.0 jalaga harjuma, aga ilmselt saan ka selle peagi selgeks,” tõdeb Luisa, kes fotol üsnagi rahuloleva näoga paistab olevat,“ kirjutab buduaar.tv3
No mida öelda? Nõukogude ajal oli üks lõbus anekdoot: „Juhtub hullematki, kuid harva!“ ütles vanaeit, ronides voodi alt välja ühe jalaga.“
Ivan Makarov