Reformierakonna ja Keskerakonna koostöös sündinud “korruptsioonivalitsus”, mis päikesetõusu ajal Kadriorus sisse õnnistati, on poole tegutsemisaastaga ainult häda ja viletsust toonud. Aga kas teil on õrna aimugi, kes on selle valitsuse ministrid peale Kaja Kallase, Tanel Kiige ja võib-olla ka Jaak Aabi? Millega nad on silma paistnud, millega üles astunud? Kas teate näiteks, mis on Eesti välisministri nimi? Kus peidab end põhiline sotsiaalminister? Käime selle nimekirja siis üle.
Peaminister Kaja Kallas on poole aasta jooksul meelde jäänud ääretult ebakindla ja ebakompetentse peaministrina, kes oma ameti algusnädalatel lihtsalt kartis Riigikogu ette tulla ja siis kui tuli, hakkas rumalat juttu ajama ning eelmist valitsust süüdistama.
Tema puhkuse ajaks on asendajaks riigihalduse minister Jaak Aab, kes on kogenud keskerakondlasena vilunud tühjajutuveeretaja. Aga see on ka kõik. Pole ka viimasel ajal autoroolis purjuspäi vahele jäänud.
Veelgi parem jutumees on tervise- ja tööminister Tanel Kiik, kuigi tal on kogemusi vähem, võib ta lihtsalt rääkida, rääkida, rääkida, kuni kuulajad tukkuma jäävad ja keegi enam ei mäletagi, millest jutt alguse sai. Aga selletagi on teada, et jutt käib tervisekriisist, mis on käest lastud ja seda juba jutu taha ei peida.
Tegelikult on sotsiaalministeeriumis põhiline minister Signe Riisalo. Aga kas keegi on kuulnud, millega ta tegeleb? Kas ta käib üldse tööl? Enam-vähem ainus, millega ta uudisekünnise ületas, on tõik, et ta on oma mehest lahku läinud.
Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus, kelle põhiagenda oli oma eelkäijat arvustada, eesootav tööpõld ehmatas teda sedavõrd, et otsustas jääda vanuigi lapseootele.
Haridus- ja teadusminister Liina Kersna on samuti üks Kaja Kallase sõbrannadest, kes kunagise raadioajakirjanikuna ja hilisema Andrus Ansipi büroojuhina sai endale ihaldatud positsiooni, millega ta midagi peale ei oska hakata. Kogu asja teeb keeruliseks see neetud koroona, sest koolidega seoses peab võtma vastu otsuseid.
Maaeluminister Urmas Kruuse on täiesti vabakäigu sisse lülitanud. Kuigi seakatk tuli tagasi koos temaga, pole hullu. Päike paistab, maasikas kuivab, vili kasvab – käib kah! Tema puhul on muidugi õige taktika parem vait olla kui lolli juttu ajada.
Siseminister Kristian Jaani tõusis korra esile siis, kui politsei jõudemonstratsiooni kohta Toompea rahulike meeleavaldajate vastu aru päriti, aga seejärel on endine Tallinna politseiprefekt suikunud. Ta vist astus vahepeal Keskerakonda. Või siis mitte? Igatahes on tema suust meelde jäänud lause, et tema maailmavaade on politsei maailmavaade. Ühesõnaga – peast miilits.
Kaitseminister Kalle Laanet pole üritab kaitsekulutuste koha pealt musta valgeks rääkida, kuid see ei tule tal hästi välja. Võib-olla antakse tal aega vilumust kasvatada, ent pigem mitte, enne läheb selle valitsuse päike looja.
Justiitsminister Maris Lauri. Tühi koht, kes asendab jõudumööda lapseootel rahandusministrit.
Majandus- ja taristuminister, endine Tallinna linnapea Taavi Aas vähemalt üritab midagi. Kaamera teda ei armasta või ta ei leia neid üles.
Keskkonnaminister Tõnis Mölder on nii mõttetu mees, et isegi metsakaitsjad ei viitsi temaga vaielda.
On olemas veel ettevõtlus ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, kes jäi meelde sellega, et Riigikogu uustulnukana kukkus talle ootamatult ministriamet sülle, mistõttu ta ametisse õnnistamisel omakorda suurest rõõmust ümber kukkus. Ei ole küll kuulnud, et ta oleks e-valimiste turvalisemaks muutmisega kuigi kaugele jõudnud. Küll aga sai meie e-riik kõva mainekahju, kui sajad tuhanded dokumendipildid häkkerite poolt pätsu pandi.
Kultuuriminister Anneli Ott olekski märkamatuks jäänud, kui poleks tulnud seda süstipaanikat. Nüüd räägitaksegi tema puhul rohkem vaktsineerimisest kui kultuurist.
Välisminister Eva-Maria Liimets… Kes see veel on? Lühidalt – välispoliitika on Eestis hetkel pausil.
PS
Andestust, kui mõni minister välja on jäänud, võib-olla pole temast sedagi kuulda olnud, mis ülaltoodutest.