Valitsus kiitis eelmisel nädalal heaks ravimiseaduse muudatuse: edaspidi võib apteek ravimeid automaadist väljastada. Ministeerium nimetab seda kättesaadavuse parandamiseks, proviisorid hoiatavad, et see võib kiirendada maa-apteekide sulgemist.
Tuttav muster, eks? Bussiliin? Hõrendame. Kooli vanem aste? Optimeerime. Postkontor? Sulgeme. Nüüd on järg apteegi käes.
Iga sammu müüakse õilsa eesmärgi ja ilusate loosungitega. Kokku annavad need sammud aga selge tulemuse: maa tühjaks, inimesed linna ja kes jääb, saab hakkama, kuidas oskab.
Proviisor ei ole müüja – maal on ta sageli ainus tervishoiutöötaja, kelle juurde saab ilma järjekorrata. Tema märkab, et kaks ravimit omavahel ei sobi. Tema märkab, et naabrimemm pole kolm nädalat läbi astunud. Automaat ei märka ega küsi midagi.
Ja siis imestatakse, miks pered maalt lahkuvad. Ja miks enne iga valimist jälle regionaalpoliitikat lubatakse.
Maaelu ei hävi ühe suure otsusega. See hävib saja väikese otsusega, millest igaüks võib-olla eraldi võttes „mõistlik”.
Küsimus valitsusele: kas keegi arvutas enne otsust välja, mitu maa-apteeki see kinni paneb? Või see vist ei olegi enam oluline?
Maarja Maranik