Uudised räägivad sellest, kuidas pärast venelaste taandumist Kiievi ja Harkivi alt on põgenikud hakanud koju naasma, kuid Eesti ametlikes andmetes see ei kajastu, meil räägitakse vaid saabujatest.
Mõne aja eest teatas Kiievi linnapea Vitali Klõtško, et pealinna on naasnud kaks kolmandikku sealt lahkunuid ja nüüd tulevad head uudised ka rindelinnast Harkivist.
Inimesed, kes lahkusid Harkivist pärast Venemaa ulatusliku sissetungi algust Ukrainasse, hakkavad linna tagasi pöörduma, ütles pühapäeval oblasti sõjalise administratsiooni juht Oleh Sinehubov.
“Harkivi linna tullakse tagasi tagasi. Eile rääkisime Ukrzaliznõtsja (Ukraina raudtee) juhtkonnaga, et nad lisavad Lvivi suunalt Harkivisse suunduvatele rongidele vajalikke autosid. Iga päev pöördub meil praegu tagasi umbes 2000 inimest ja see arv kasvab iga päevaga,” ütles Sinehubov riigitelevisioonis.
Eestis aga põgenike kodumaale naasmise üle vist arvet ei peeta. PPA 12. mai ülevaade loetleb: Eestisse saabus 399 inimest (sh 61 last), neist 190 inimest olid transiidil. Ajutise kaitse taotlusi on kokku registreeritud 24681 inimesele. Majutuskohtades on kokku 4032 inimest, nendest lapsi 1514. Kokku on Eesti alates 27. veebruarist vastu võtnud 37411 Ukraina sõjapõgenikku.
Mida pole, on info põgenike lahkumise üle – seda kas ei peeta või lahkujaid polegi. Üldarv suureneb pidevalt, mitte ei kahane. Eesti valitsus küll väidab, et aitaks remigratsioonile kaasa, kuid tegelikult üritab nii ettevõtluse huvides kui ka riigi multikultuurseks muutmise raames ukrainlasi Eestisse jätta. Täiesti arusaamatu on ukrainlaste saabumine Narva ja Luhamaa piiripunktide kaudu Venemaalt – agressiooni ohvrid tulevad agressori juurest ja puhas see protsess pole.
Muidugi pöörduvad tagasi ennekõike Ukraina sisepõgenikud ja naaberriikides viibijad, kuid Eestis sellist protsessi hetkel pole. Siin kasvatatakse venekeelset slaavi kogukonda.
UU