07.06.2020
Uus normaalsus – riik põlvili tänavapoliitika ees.
Praeguse rassismivastase võitluse eesmärgiks on saavutada, et inimestel ei tehtaks nahavärvi alusel vahet – paraku saavutatakse sellega just vastupidine efekt.
See, kui Kanada peaminister ja Rootsi naispolitseinik mustanahaliste ette põlvitavad, ei hakka ju tõestama, et neegrid on samasugused nagu kõik teised rassid, vaid vastupidi, sellega näidatakse, et nad ongi mingil põhjusel teistsugused.
Sisuliselt toimub vaimne apartheidi mustade kallal ja seda teevad paradoksaalsel moel just valged liberaalid – “Näete, nemad on orjade järeltulijad, nad vajavad erikohtlemist, me peame neid kummardama!” Või “Mustad on rõhutud, teeme kõik nii, et nad ennast hästi tunneks!”
Ka need afroeestlased, kellest rääkis mingi Yasmyn, ei hakka ju enam kunagi Eestis ennast normaalsena tundma – neid vaadatakse nagunii pilguga, et need ongi need meie rassistlikult tagakiusatud. Isegi lumehelbekeste kalli-kalli tähendab ju: tule siia, rõhutu ja mõnitatu, las ma kallistan sind.
Isegi kui ühelegi neegrile enam halvasti ei öelda, on neist juba loodud mulje, mis paneb tavainimese tänaval nähtud mustanahalise peale mõtlema, et ah need ongi need, keda peab diskrimineerimise eest kaitsma. Sisuliselt tõstetakse mustanahalised ahvide rolli, keda peab kaitsma, sest nad on ju kadumisohus.
Sellele vihjaski Abdul Turay, kui ütles, et mustad pole liberaalide ahvid. Ka poliitikavaatleja Joel B. Pollak on öelnud, et valgete privileegidest rääkimine vähendab nende valikuvõimalusi, sest paneb nad tundma, nagu oleks orjaks sattumine olnud nende endi süü.
Kuna liberaalsed valged on asunud massiliselt väitma, et mustad pole sugugi halvemad kui keegi teine, siis panevad nad sisuliselt aafriklased seda tõestama, sest kaua sa ikka särad teiste imetluses, sa pead ikka natuke tõestama ka, et oled ajudega tüüp. Veelgi hullem, kui mustad jäävadki nautima, kuidas valged naised nende kingi suudlevad – nad tõestavad sellega, et muuks nad võimelised polegi.
Mustad ei saa valgeks hakata ja valged mustaks, seega jääb nahavärvi vahe püsima. Kui aga liberaalid asuvad massiliselt tõestama, et mustad on samasugused nagu kõik teised, ei muutu nood kunagi samasugusteks nagu kõik teised – nad on ikka erinevad, kasvõi selle tõttu, et neid koheldaks erilistena, olgugi et positiivses võtmes.
Seega ehitavad liberaalid uut apartheidi, kus erinevalt varasemast Lõuna-Aafrika Vabariigist on priviligeeritud hoopis mustad.