Inimõiguslased peaksid olema inimesed, kes võitlevad küll inimõiguste eest, kuid surve- ja karistusmeetodeid peavad viimaseks abinõuks. Eesti Inimõiguste Keskuse pseudoinimõiguslased aga näitavad ennast inkvisiitoritena, nõudes üha enamatele vanglat ja karistusi. Inimlikkusega pole nende puhul küll vähimatki pistmist.
Muidugi on asi selles, et need ongi “inimõiguslased”, kes ei võitle mitte põhiinimõiguste (õigus elule, toidule, peavarjule, turvalisusele, haridusele, arstiabile jne), vaid vähemuste ja migrantide õiguste eest – neid aga on oma kaitstavateks kuulutanud ka uusmarksistid. Kokkusattuvus pole juhuslik.
Igal juhul nõuavad need verejanulised tegelased rohkem Glavliti ja Gulagi, kui väljenduda sovjetlike mõistetega. Selline tigedus on omane kõigile “sallivuslastele”.
BNS: “Inimõiguste keskus kutsub erakondi lisama järgmise aasta riigikogu valimiste programmidesse meetmeid vaenukõne tõhusamaks karistamiseks. Keskus soovitab muuta vaenukõne Eestis tõhusamalt karistatavaks ning sätestada karistusseadustikus vaenumotiiv kuriteo raskendava asjaoluna. Samuti tuleks laiendada kaitstud tunnuste loetelu, lisades sinna muu hulgas puude, kodakondsuse, sooidentiteedi, soolise eneseväljenduse ja sootunnused.
Võrdse kohtlemise valdkonnas leiab keskus, et diskrimineerimise eest peaks olema tagatud ühetaoline kaitse kõigis eluvaldkondades, mitte ainult töösuhetes. Samuti on vaja täiendada täiendada võrdse kohtlemise seaduse kaitstud tunnuste loetelu sooidentiteedi, soolise eneseväljenduse ja sootunnustega.”
Nagu näha, teeb pseudoinimõiguste keskus hoopis seksuaalrevolutsiooni, nõudes samas Eesti muutmist vanglariigiks, kus trellide taha lendavad kõik, kes homoagendat ei jaga.
Uued Uudised