Üks asi on majandussidemed Venemaaga veel poolteist aastat pärast agressori täiemahulise sõja algust Ukrainas, kuid kogu selle Kaja Kallase skandaali kaugem tagajärg Eestile on see, et pärast seda ei võta ükski poliitik mitte mingis olukorras enam poliitilist vastutust.
Kui Kaja Kallas raiub näost punetades, et mõistab igasugused majandussidemed Venemaaga hukka ning vabandab mokaotsast, kui tema abikaasa ja kaudselt (ettevõtte arendamiseks antud suurlaen ja teadmine, mis tegelikult toimub) on tema enda tegevus kedagi riivanud, siis pärast iga uue infokillu ilmsikstulekut mässub peaminister üha suuremasse valedevõrku.
Probleem on ka see, et need süüdistused voolavad tema puhul nagu teflonilt maha, sest süüdimatu valetamine on muutunud tuima paneva Kaja Kallase puhul juba firmamärgiks.
See tähendab, et kõik poliitikud võivad tulevikus valetamisega ja ükskõik, mille muuga, vahele jääda ning mitte midagi ei juhtu, sest kohe tuuakse välja Kallase näide – tema ju jätkas.
Kolmandaks on probleem ka selles, et kõik need Reformierakonna ja koalitsioonipoliitikud, kes kaitsevad Kaja Kallast selles skandaalis, võtavad osa süükoormat ka enda peale, näidates, et nad aktsepteerivad sellist esiteks Venemaaga äripidamist ja teiseks sellist käitumist. Edaspidi peetakse tipp-poliitiku valetamisi normiks.
Just see on selle skandaali kõige hullem tagajärg Eesti jaoks! Seda, et keegi ei võta Kaja Kallast enam tõsiselt, on aga Kallase isiklik probleem.
Millegipärast usun siiski, et kusagilt sähvatab helgem hetk ning ta kutsutakse selle koha pealt ära. Nii palju mõistuseraasu peaks ikka veel alles olema.
Lisan siia lõppu ministri ametivande teksti: “Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.”
Aarne Mäe