18.07.2019
Paul Oja
Uute Uudiste kaasautor Paul Oja kirjutab arengutest uue vasakvalitsusega põhjanaabrite juures.
“Kolmapäeval, 17. juulil algas Helsingis mitteametlik ELi siseministrite nõupidamine, kus arutatakse üle Vahemere pürgivate paadipõgenikega seonduvaid küsimusi.
Iltalehti on avaldanud intervjuu Soome siseministri, Roheliste partei esimehe Maria Ohisaloga.
Pean tunnistama, et minul jääb mõistust napiks ministri seisukohti lugedes. Avaldused, mida minister peab vastusteks ajakirjaniku küsimustele, tekitavad minul ainult uusi küsimusi. Jagan siin mõningaid kahtlusi Uute Uudiste lugejatega – ehk suudab keegi taibata seda omapärast rohelist loogikat?
Maria Ohisalo: „Oleme jõudnud sellisesse seisu, kus [Euroopa] Komisjon peab iga kord liikmesriigid läbi helistama, kui selliseid põgenikelaevu saabub. Olukord on täiesti talumatu, kui mõelda, et Vahemerel on juba sadu inimesi uppunud või kaotsis. Praegu püüame leida samameelseid liikmesriike, kes on üheskoos valmis kandma euroopalikku solidaarsust.“
Lihtsameelne küsimus: Mida tähendab euroopalik solidaarsus? Kas solidaarsust õnneotsijatega, kes sotsiaalmeedias levivatest reklaamidest peibutatuna asuvad kasvõi pesukausis ülemerereisule, olles veendunud, et küll nad ära päästetakse? Kellele Euroopas peaks niisugust solidaarsust vaja olema?
Peaminister Antti Rinne teatas, et kuigi Soome on juhtumipõhiselt lubanud vastu võtta kaheksa migranti laevalt, mis Itaalia võimude loata Lampedusa sadamasse sisenes, ja viis migranti Maltal randunud laevalt, ei kavatse Soome Vahemerest välja õngitsetud seiklejaid rohkem vastu võtta nii kaua, kuni mingi ajutine vastutuse jagamise süsteem pole kokku lepitud. Soome ei soovi inimestega kauplejatele signaali anda, et põgenikud, tulge aga, küll teid üles korjatakse.
Maria Ohisalo: „Mina tahaksin kõigepealt näha uurimust või põhjendusi selle kohta, kuidas niisugune olukord inimeste salavedu soodustab, et inimeste elu on seal ohus ja paljud on Vahemerre uppunud.“
Lihtsameelne küsimus: Kui välja hüütakse, et Euroopa põgenikke meelsasti vastu võtab, siis on ju loomulik, et see potentsiaalsete teeleasujate indu tõstab ja inimeste mereleminekule hoogu juurde annab. Milliseid uurimusi või põhjendusi selle seose mõistmiseks ministrile veel vaja on?
Minister Ohisalo leiab, et Soomel on eriti pikk Euroopa Liidu välispiir. Seetõttu võib kunagi juhtuda, „et ka me ise vajame solidaarsust ja koostööd teiste Euroopa riikidega“.
Lihtsameelne küsimus: Eriti pikk ELi välispiir on Soomel Venemaaga. Sealt läbi hangede ja padrikute paadipõgenikke oodata ei ole. Mingil ajal, mingis olukorras võib sealt küll hakata „rohelisi mehikesi“ Soome imbuma. Sedalaadi rünnakute või ohtude puhul pole Euroopa riigid aga kunagi erilist solidaarsusõhinat üles näidanud. Kui Soome ka NATO liige ei ole, siis miks peaksid nad seda tegema nüüd?
„Ja üleüldse,“ arvab Ohisalo, „tuleks mõelda, kas seaduslikke marsruute Euroopasse poleks võimalik lisada, turismi- või õpinguviisasid või töölube ja üldse tuleks Euroopa turvapaigapoliitikat veel kõvasti edasi arendada. Siin on Soomele ELi eesistumise ajaks kõvasti tööd.“
Lihtsameelne küsimus: Millest minister siin õieti räägib? Turism, õpingud, Soome tööle tulemine või varjupaiga otsimine on ju kõik täiesti erinevad migratsioonivaldkonnad. Kas kõiki neid peaks Soome ELi eesistujana turvapaigapoliitika nime all arendama hakkama?
Tegelikkus näeb läbi roheliste prillide ikka väga äraspidine välja.”