06.09.2019
Paul Oja.
Uute Uudiste üle lahe kaasautor Paul Oja kirjutab, et Soome sallijad seletavad Põlissoomlaste populaarsust millega tahes – et ainult kõrvale viilida tõelise põhjuse nimetamisest.
“4. septembri Helsingin Sanomates esitas juhtkirjatoimetaja Juha Akkanen huvitava hüpoteesi, seletamaks Põlissoomlaste üha kasvavat populaarsust.
“Mis on Halla-aho ja tema aatekaaslaste populaarsuse saladus? Praegused Põlissoomlased on kahe asja erakond. Partei on vastu immigratsioonile ja peab küsitavaks kliimamuutust.“
Tõe huvides tuleb märkida, et Põlissoomlased ei pea küsitavaks mitte kliimamuutust, vaid inimtegevuse ületähtsustatud rolli selles. Aga tõesest informatsioonist tähtsam on ju erakonnale järjekordne tempel peale virutada. Mõni ikka usub.
„Retoorika, mida Halla-aho kasutab, on kaugel poliitkorrektsest keelepruugist. Äkki siin see uba ongi: Halla-aho räägib asjadest, mis toetajatele muret tekitavad, ja viisil, millega kuulajad võivad samastuda.“
Jussi Halla-aho tavaliselt peavoolumeedia rünnakutele ei reageeri. Muidugi, siis ju tööks aega üle ei jääkski. Seekord tegi ta siiski erandi. Tema FB-postitusest võime lugeda:
„Enne minu valimist erakonna esimeheks 2017 rääkisid analüütikud, et olen vilets kõnemees ja ebakarismaatiline isik ja et Põlissoomlaste toetus variseb kokku, kui mind esimeheks valitakse. Kui nii ei juhtunudki, siis minust sai järsku hea kõnemees ja karismaatiline isik.
Põlissoomlaste toetus on püsinud 20 protsendi lähedal juba kolmede parlamendivalimiste ajal järjest. Meedia aga pole veelgi suutnud kohaneda sellega, et poliitiline kaart on muutunud ja muutus on püsiv. Põlissoomlasi nähakse veelgi ajutise segadusetekitajana, millel on üks, moraalselt küsitav ja irratsionaalne seletus („retoorika“, „karismaatiline juht“). Kui ainult tunneks ära selle seletava faktori ja ründaks seda piisava raevuga, siis peaks Põlissoomlaste toetus ju kaduma, ja asjad vanadesse, tuttavatesse ja turvalistesse rööbastesse tagasi pöörduma.
Alternatiiv on palju ebameeldivam: Põlissoomlaste toetus ei sõltu üldse sellest, kes erakonda juhib, vaid neid toetatakse selle poliitika tõttu, mida nad püüavad esindada. Ja kui asjad on nii, siis peaks ju hakkama lahendama neid probleeme, millest erakonna toetus on võrsunud – või ründama mingil kombel poolt miljonit valijat.“
Sellele olukorrale mõeldes näeb ühiseid jooni asjade seisuga Eestis. Õige poliitika on see, mis ennast läbi lööb. Ministrid on muutunud oma tööst rääkides rahulikumaks ja enesekindlamaks. 5. septembri Esimeses stuudios maandas Riigikogu saadik proua Helle-Monika Helme targalt ja rahulikult kõik intervjueerija Anna Pihla katsed teravate sõnadega mingit vastasseisu üles puhuda, ja selgitas emaliku pehmusega pahurale tüdrukule elutõdesid. Uutmoodi poliitika näitab esimesi vilju, ja sallivusvihkajatel hakkab jäme ots käest ära libisema, midagi pole teha.
Võib vaid oletada, millist tööd teeks täna Soomes tõeliselt populaarseima erakonna eestvõttel kokku pandud valitsus. Kahjuks puudub Põlissoomlastel praegu, opositsioonis, võimalus ennast teostada ja tõestada. Aga nende aeg tuleb veel.”