EKRE liige Soomes ja Uute Uudiste kaasautor Paul Oja kirjutab ühest katsest lahjendada eestlaste laulu- ja tantsupeo hingelist väärtust, võrreldes seda maailma meelelahutusüritustega.
“Postimees avaldas 7. juulil Tauno Vahteri sulest laulupeo avakontserdi värske arvustuse, mis sisaldab ka üldisemaid mõtisklusi laulupeo teemal. Üldiselt asjalikus stiilis välja peetud arvustus sisaldab mõningaid seisukohti, mida tahaks kommenteerida.
Pärast põgusat pilguheitu laulupeo kavade koostamise ideoloogilistele sundseisudele erinevatel ajalooperioodidel leiab arvustaja tänavuse peo kohta: „…protestivaimu kandmise vajaduse kadumisest tekkinud auk on täidetud laulupeo kui rahvusliku suurürituse kaubamärgi tugevdamisega, mis on tihtipeale tähtsam kui ürituse sisu“.
Nii massiivset ja igakülgset pealetungi rahvuslikele ja traditsioonilistele väärtustele kui praegu, ei ole meie ajaloos veel nähtud. Arvustaja aga räägib protestivaimu vajaduse kadumisest. Salakavalalt peale roomavate kaunisõnaliste, kuid lagundavate ideoloogiate vastu on eesti rahva säilimiseks vaja meelekindlamat protestivaimu kui kunagi varem.
Arvustaja: „Kuigi enamasti rõhutatakse, et laulupidu on eestluse pidu ja suunatud eelkõige endile, näitab kasvav turistide hulk ka teist poolt, midagi Brasiilia karnevali, rootslaste Vasalopetti või, vabandage võrdlust, Pamplona härjajooksu kombel, mis ikkagi tõmbab kohale ligi miljon inimest.“
Huvitav, milleks on siiski vaja kirja panna võrdlus, mille kohta sa tunned, et tarvis on selle eest vabandust paluda?
Eesti laulupidude traditsioon on maailmas ainulaadne nähtus. Ainulaadne on ta veel oma tähtsuse tõttu eesti rahva püsimisele. Antonio Carlos Jobim on suur helilooja, kuid kas Brasiilia rahval on oma Iseseisvussamba, mida igal sambakarnevalil hardusega esitatakse? Kas mõni Rootsi meistersuusataja Vasaloppetil on jätnud Rootsi kultuurilukku näiteks Johann Voldemar Jannseni omaga võrreldava jälje?
Arvustaja paneb Eesti laulupeo paljude teiste nähtustega ühele pulgale, kuna seda mujal tundmata sündmust käib uudistamas palju inimesi igalt poolt maailmast. Nii võiks ju öelda, et Taj Mahalil on ka teine pool, näe, Disneylandis käib ka palju inimesi. Kas neil olulist vahet ongi.
Kui meil on oma põliste väärtuste alleshoidmiseks vaja protestivaimu, siis me peame seda üleval. Ja koguneme üha uuesti laulupeole, et jälle ja jälle kinnitada sallijatele, globalistidele ja kogu maailmale: “Mu isamaa on minu arm.””