15.02.2019
Paul Oja on EKRE Soome osakonna liige ja Uute Uudiste kaasautor.
Kaasautor Paul Oja kirjeldab Yle 1 kanalil neljapäeva õhtul eetris olnud vestlussaadet A-talk teemal ”Kas lääne demokraatia aeg on täis?”, millest leiab tähelepanuväärseid momente.
“Saadet juhtis Olli Sauri. Üksmeelel oldi selles, et kui suur ideoloogiline vastasseis 1990. aastatel järsku otsa sai, siis hakkasid kõik erakonnad liberaalse demokraatia poole püüdlema. See viis viimaks olukorrani, kus kõik suured parteid taotlesid oma programmides enam-vähem samu asju.
Ühiskonna elukorralduses saavutatud tulemused ei tahtnud aga väljakuulutatud üllaste põhimõtetega hästi kokku minna. Rahvas hakkas vähehaaval n-ö. pealiinile alternatiivi igatsema. Pärast 2008. aastat varises usaldus riiklike institutsioonide vastu kokku. Siis selgus, et parteisid, kes oleks usutavate alternatiividega välja tulnud, ei olnudki kusagilt võtta. Vanad parteid olid järsku kriisis ja populistid said võimaluse esile kerkida.
Üks arutlejatest oli Katalin Miklóssy, 1988. aastast peale Soomes elanud ungarlanna, kes praegu Helsingi ülikoolis poliitikaajaloo dotsendina töötab. 10. augustil 2018 ilmus ajakirjas Suomen Kuvalehti intervjuu temaga, kus ta esitas muuhulgas järgmisi arvamusi:
“Osa ungarlastest oli jäänud rataste vahele juba 1990date keskpaiku. Juba siis hakati vanu aegu tagasi igatsema. Diktatuur diktatuuriks, aga kommunistliku valitsuse ajal oli kõigil tööd, kool ja tervishoid tasuta, pension ja korter olid garanteeritud. Kui sa kriitiliste kõnedega ei esinenud, siis võisid elada päris mõnusasti,“ ütleb Miklóssy.
Liberaalne demokraatia oli ungarlased reetnud, Orbáni Fidesz aga lubas kõigile tööd ja paremat sotsiaalpoliitikat. 2010. aasta parlamendivalimistel saavutas partei võidu. Uus konservatiivide valitsus alustas programmiga heitunute tööle saamiseks ja andis lastega peredele elamistoetust.
Miklóssy ei usu, et Ungaris võib demokraatlike meetoditega enam demokraatlikku süsteemi taastada. „Demokraatiat ehitatakse üles väikeste sammude haaval. Autoritaarset süsteemi tuleb muuta ühe korraga.““
[Vaat selline „analüüs“ ajab juba hirmu nahka. Ka 1956. aastal leidsid suure naaberriigi analüütikud, et demokraatiat Ungaris muidu tagasi ei saa, kui tuleb tankid tänavatele tuua. Operatsiooni juhtis keegi Andropov, Juri Vladimirovitš. Ungarlased mäletavad küll neid sündmusi. – P. O.]
Vestlussaates sekundeeris Miklóssyle Helsingi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Martti Koskenniemi. Tema leidis, et möödunud sajandi lõpu suurim katastroof oli sotsiaaldemokraatia lagunemine. Ometi vaatab ta optimistlikult tulevikku, lootes, et küllap vahepeal kokkukukkunud vasakpoolsus leiab mingi tee esile tõusta. Populistide kohta arvavad Miklóssy ja Koskenniemi liigutavas üksmeeles:
Koskenniemi: Liberaalse demokraatia ründajaid on kahesuguseid – massid ja juhid ehk manipulaatorid. Massid on 90datest saadik elule jalgu jäänud ja esitavad palju õigustatud pretensioone. Aga manipulaatorid on vastikud tüübid ja probleem on, kuidas nendest lahti saaks.
Miklóssy: Manipulatsioon ja populism sisaldab arusaama, nagu inimesed oleks lambad, kellel pole ajusid ja keda võib juhtida kuhu tahes. Kalduvus esile tõsta selliseid juhte tuleb vanast poliitilisest kultuurist, millel on sügavad konservatiivsed juured.
Kui saatejuht palus manipulaatorite mõistet pisut konkretiseerida, siis mainis Koskenniemi kõigepealt Donald Trumpi. Seejärel lisas ta, et Ida-Euroopas on juhte, kes on manipuleerimise käigus kergitanud kodu-usk-isamaa -mõttelaadi ja tõstnud esile kristlikke väärtusi. Koskenniemi oli kindel, et kui Viktor Orbán kõneleb kristlikest väärtustest, siis pole selle taga muud kui küünilisus.
Saatejuht küsis murelikult, et kui Orbánit valimiste teel enam võimult kõrvaldada ei õnnestu, kuidas küll võiks Ungari naasta demokraatia teele?
Miklóssy ütles, et EL-i võimalused Ungarit väljastpoolt mõjutada on ka olematuks muutunud. Pealegi Fidesz on võitnud alates 2006. aastast kõik valimised ja rahvas toetab erakonda tugevasti, muuhulgas ka tänu lihtinimeste argielu parandamisele. Ungari näikse pöörduvat tagasi oma juurte juurde – autoritaarse riigikorralduse juurde, mis kehtis sõjaeelsel ajal.
Saate lõpus viitas professor Koskenniemi ühele USA-s läbiviidud uurimusele, andes ühtlasi õpikunäite sellest, kuidas tõde vasakpoolse ideoloogi esituses vähehaaval soovitud suunas värvub.
„58% protsenti republikaanide toetajatest on arvamusel, et ülikoolidest ja kolledžitest on Ameerikale pigem kahju kui kasu.“ Kohe seejärel kordas ta lauset, mis sai juba sellise kuju: „Nii et peaaegu 60% mõtleb, et need on kahjulikud“. Igaüks võib ise mõelda, milliseks lause oleks kujunenud, kui ta seda veel kord oleks korranud.
Objektiivi portaali TV-saates „Fookuses“ 06.06.2018 iseloomustas Varro Vooglaid akadeemilises maailmas levinud õhkkonda järgmiselt: „Kui sa ei põlga oma identiteedi aluseid, kui sa aktiivselt ei panusta nende lammutamisse, siis sa pole intellektuaal, siis sa pole kultuurne inimene. See ongi revolutsiooniline mentaliteet.“
Kui pealegi on tegemist asutustega, kus tõelise uurimistöö asemel tegeldakse näiteks LGBT temaatika massidesse juurutamisega, siis hakkab 58% republikaanide poolehoidjate algul obskurantistlikuna tunduv seisukoht üsnagi mõistlikuna tunduma. Küsimusi hakkab siis tekitama ennem ülikoolides valitsev olukord kui inimeste „väär“ arvamus neist.
Mingit retsepti populistide esiletõusu tõkestamiseks kellelgi pakkuda ei olnud, kuigi saatejuht seda otsesõnu küsis.
Nii et segadus ja peataolek on suur. Seda enam, et, nagu Uutes Uudistes äsja tähelepanu juhiti – konservatiivid kipuvad oma valimislubadusi tõepoolest ka ellu viima. No mis sa sihukestega teed…”