Täna küsiti mult, et miks ma olen Euroopa Liidu suhtes skeptiline ja miks ma olen erakonnas, kes NATO-t ei soovi? Teades küsija arukust, olin pisut üllatunud sellest. Vähemalt küsimuse teisest poolest. See lihtsalt tõestas seda, et küsija usub peavoolumeediat, ei tea ega tunne aga seda, mida on rääkinud (ja pikka aega juba) minu koduerakond.
EKRE ei ole kunagi olnud NATO vastane
EKRE ei ole ka kunagi vastustanud Eesti kuulumist sellesse organisatsiooni.
EKRE seisukoha osas on oluline märkida ainsat erinevust teiste erakondadega siin seda, et kui teised erakonnad on lootnud (vähemalt kuni venelaste kallaletungini Ukrainale), et NATO vihmavari on meie peamine kaitsevall ja meie ise oma armeed eriti arendama ei pea, siis EKRE seisukoht on vastupidine – NATO on meie peamine liitlane küll ja me usume, et nad tulevad appi, kuid nagu ütleb vanasõna, et kes ise ennast aitab, seda aitab ka Jumal.
Teisisõnu – me peame enda musklid võitlusvõimeliseks arendama ja tugevdama, sest ei saa loota ainuüksi NATO peale. Siin on erinevus.
Eesti riik on Euroopa Liidus kaotanud näo
Euroopa Liidu suhtes on EKRE tugeva skepsisega. Selgitus on taas väga lihtne ja peaks olema mõistetav. Nimel Euroopa Liiduga liitudes selgitati meile, et tegemist on ainult majandusliiduga. Nii selgitati rahvale ja rahvas sellega (väikese ülekaaluga) soostus. Enamgi veel – rahvahääletusega võeti vastu meie rahva soov, et me kuulume Euroopa Liitu lähtuvalt Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest. See tähendab, et me ei pea oma põhiseadust väänama Euroopa Liidu soovide kohaselt!
Juurpõhjuseks Euroliidu vastu on see, et see organisatsioon on lisanud majandusliidu vektorile (millega me rahvas nõustus) lisaks ka täiendavad nõuded meie rahva ja riigi suhtes, millega meie inimesed pole nõustunud.
Need on negatiivsed ja meid ahistavad vektorid, milleks on meie komberuumi muutmine, meie traditsioonidega mitte arvestamine ja meie sisepoliitika kujundamine.
Seepärast on meil püsivad ja aina halvemaid pöördeid võtvad probleemid migratsiooniga, territooriumi valitsemisega, valimistega (võõramaised kohustuslikud valijad) ning isegi siseriiklike maksudega.
Seega on peaprobleemiks see, et Eesti riik on kaotanud näo, on kaotamas identiteeti ja sõltumatut kontrolli oma territooriumi ja isegi elanike üle.
Kõik kokkuvõttes on selge oht suveräänsusele, sisemisele ja välisele turvalisusele isegi tavaelu mõistes.
Paul Puustusmaa, EKRE