“Pealtnägija-naised” kurdavad karmi meestemaailma üle, kuid vajadusel muutuvad ruttu naiskomissarideks

Enamik neljapäevases “Pealtnägijas” esinenud ja meeste suhtumise üle kaevanud naistest ei kõhelnud hetkegi, kui oli vaja hävitada rahvuskonservatiivist naisminister Kert Kingo karjäär.

Nende seas olid Reformierakonna esinaine Kaja Kallas ja kogu see opositsiooni “kanakari”, kes EKRE naisministri “ülekuulamisel” särisesid teda rünnates vihast, ning rõõmustasid südamest, kui tabasid ta ettesöödetud “valelt”.

Juba tollal ütlesid mitmed rahvuskonservatiivide vastu sugugi mitte leebelt meelestatud naispoliitikud, et mida te ometi teise naispoliitikuga teete! Aga suguõed tagusid ministri halastamatult maadligi.

Isegi kui arvata, et Kert Kingo oli ebakompetentne või tegi midagi valesti, polnud opositsiooni naissaadikute hinges kübetki halastust, soovi aidata teist naist karmis poliitikamailmas, toetada teda, sest ta on lihtsalt naine.

Pole need naispoliitikud sugugi õrnakesed ka meespoliitikutega suheldes – kui mõnda EKRE ministrit umbusaldatakse, siis käib just poliitamatsoonide suunalt tugev psühholoogiline tulelöök, kuhu kuuluvad pidevalt korratavad laused: “Kas teil häbi ei ole?”, “Miks te valetate?” või “Millal te tagasi astute?” Ei mingit argumentatsiooni, vaid tuim, lainetena korratav psühholoogiline rünnak.

Ajakirjanduses esindab seda joont meediaraisakull Vilja Kiisler, kes enne valimisi ütles otsesaates avalikult rahvuskonservatiiv Kadri Vilbale: “Ma ei tahaks teiega isegi mitte rääkida!”

Feministlikud naised ei ole õrnad ja õnnetud, neis on nii murdvat emalõvi kui ka salvavat madu, nii jõudu kui ka salakavalust. Aga kui on vaja oma tahtmist lihtsamalt läbi suruda, siis ilmuvad nende pähe veekalkvel suured nutusilmad ning kõnepruuki juba kadunud naiselikkuse riismed: “Kuidas ta sai ometi NAISELE nii öelda?!”