Peaminister Kaja Kallas väitis hiljuti, et ei astu tagasi, kuna muidu pidavat tema töö vilju noppima hoopis teised. Selline jutt viitab naiivsusele.
Kaja Kallasest võib isegi aru saada: ta näib uskuvat, et tema kärped ja maksutõusud on küll ebapopulaarsed, aga annavad kord tulemuse, kus kitsikuse järel hakkab tänu “korras rahandusele” asi paremaks minema. Tegelikus elus see nii ei käi, eriti kui kärbetega koos puuakse majandus kinni – see annab vastupidise efekti.
Reformierakonna poliitika ei saa normaalseid vilju anda, sest see on suunatud maksutõusudele, mis aga pärsivad nii ettevõtlust kui inimeste hakkamasaamist. Sellist poliitikat on võrreldud feodaalajaga, kui aadlikud tõstsid kehvematel aegadel oma alamate makse veelgi, või siis orjaajaga, mil parema töötulemuse nimel piitsutati orje tavapärasest rohkem.
Kaja Kallas kehtestab küll kärped ja maksutõusud, aga samal ajal on elektri- ja teiste energiakandjate hinnad kõrged, ettevõtted laostuvad või kolivad ära, riik ei loo ettevõtlusele soodsamaid tingimusi konkurentsivõime tõstmiseks, eelarveraha läheb mõttetutesse kohtadesse jne – ei teki seda momenti, kus riik saaks “koerast üle” ja asjad hakkaksid paremaks minema. Kinnipoodud majandus lihtsalt pole võimeline kriisist väljuma, kusjuures kinnipoomist tõukab tagant ka maksukoormuse kasv.
Teine naiivne moment Kaja Kallase lootustes on see, et isegi kui positiivsed tulemused järgnevad, siis üldjuhul ei paista need reljeefselt silma, et valitsusjuht saaks öelda – see on minu töö tulemus! Tegureid, mis määravad majandusseise, on tavaliselt sedavõrd palju, et ühe peaministri (kes lisaks väidab alati, et ta ei tea üht või teist asja või et see ei puutu temasse) panus ei paista välja. Kõigepealt hävitab naiivitari lootused see, et praegune maailm on kriisis, Ukraina sõda võib jätkuda pikalt, kliimameetmed neelavad tohutult raha ja nii edasi – kui positiivne moment olekski, kaoks see kriisi põhjustatud järelmite varju.
Kaja Kallas ei näi aduvat, et Eestis pole ainsatki peaministrit, kes võiks öelda, et tema tegi majanduse korda. Taavi Rõivas rääkis küll “peenhäälestamisest”, aga selle üle naerdi.
Kui majanduse paranemisest saab rääkida, siis vaid EKRE osalusega valitsuse ajast, mil mitmed rahandusminister Martin Helme algatused, eriti maksualandused, hakkasid positiivseid tulemusi andma ka pärast kaporatuuri võimupööret, kusjuures need tulemused joonistusid välja tänu sellele, et EKRE majanduspoliitika oli teistsugune kui varasematel valitsustel.
Praegune peaminister on suutnud majanduse nii põhja viia, et tema maine võib tõusta vaid välisteguritest (Ukraina sõda), kuid kui esiplaanil on sisepoliitiline olukord, siis on Reformierakond must kivi jõepõhjas. Inimestel on meeles taevasse kerkinud elektrihind poolteist kuud enne sõda, maksutõusude kohta valetamine enne ja nende kehtestamine pärast valimisi, oma ettevõtluse ilmajätmine soodustustest kriisi ajal ja nii edasi. Miski ei viita sellele, et Kaja Kallas võiks kunagi saada Nobeli preemia majanduse vallas.
Kaja Kallasel oleks õigem lasta jalga mõnele soojale eurokohale enne, kui riik lõplikult põhja vajub ja ta peab vastutama oma äpardunud poliitika eest – tema istutatust saavad ainult mürgised viljad tulla. Seda enam, et küpseid vilju ei saa korjata peaminister, kelle tavavastus mureküsimustele on “ma ei tea” või “ei puutu minusse”.
Uued Uudised