30.06.2018
See pilt ütleb selgelt, kes määravad Jüri Ratase valitsemise ajal suveräänse Eesti poliitikat.
Sageli võib juhtuda see, et ühel väikeriigil lihtsalt on suurtega kokkusattuv poliitika, kuid kui see muutub krooniliseks, siis tekib kahtlus, et oma sõltumatut poliitikat enam polegi.
Kui lugeda rahvusringhäälingu uudiseid, siis torkavad silma Eesti peaministri Jüri Ratase eranditult kiitvad hinnangud Euroopa Liidu ning selle kahe suurriigi, Saksamaa ja Prantsusmaa poliitikale sellenädalase Ülemkogu valguses. Pealkirjad ja hinnangud on kõlavad: “Ratas: ülemkogu rändelepe on kooskõlas Eesti seisukohtadega” ja “Peaminister Jüri Ratase sõnul on reedel euroala tippkohtumisel leitud kompromiss majandus- ja rahandusliidu tugevdamiseks mõistlik ja hea.”
Muidugi ei saa mitte nõustuda Ratase arvamusega: “Eesti on oma rändepoliiitikas on olnud väga selgelt seisukohal, et ümberpaigutamine peab olema vabatahtlik. Mul on heameel, et täna öösel vastuvõetud Ülemkogu lõppjäreldused sisaldavad selgelt Eesti seisukohta vabatahtlikkuse küsimuses”, aga võttes arvesse peaministri üldpoliitikat immigratsiooni lihtsustamiseks Eestisse, võib eeldada, et tegu on puhtakujulise järelekiitmisega, seda enam, et tema aegadel on vabatahtlik olnud just vastuvõtmine, mitte keeldumine. Pealegi ei ole see saavutatud vabatahtlikkuse moment vähemalgi määral Eesti teene, vaid pigem Visegradi riikide oma.
Ütleb ju peaminister ka seda: “Peame ka toetama liikmesriike, kes on kõige suurema rändesurve all,” ja “Vajame stabiilset, aga siiski paindlikku rahastamismudelit rändega tegelemiseks. Eesti on valmis täiendavalt panustama Aafrika Usaldusrahastusse 150 000 euroga.” Tema ütlus “Hoolimata kõikidest veel lahendust vajavatest küsimustest oleme suutnud rände kontrolli alla saada,” aga on juba puhas demagoogia – Euroopa Liidus on ränne täiesti kontrolli alt väljas.
Samas aga ütleb näiteks Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk: “Mis puutub meie rändeleppesse, siis selle edust on veel vara rääkida. Suutsime Euroopa Ülemkogus kokkuleppele jõuda, kuid see on õigupoolest kõige lihtsam osa, kui võrrelda ülesannetega, mis meil ees seisavad, kui me hakkame seda kohapeal rakendama.”
“Käsikäes riskide vähendamisega pangandussektoris peaksime järgmiste sammudena lõpuni valmis ehitama pangandusliidu ja arendama edasi Euroopa Stabiilsusmehhanismi,” sõnas Ratas euroala reformimise kohta. Samas aga ütles Hollandi peaminister Mark Rutte pärast kõnelusi: “Ma vihkan sümboolseid tasemeid. See on päris raha päris maksumaksjatelt! Ja misasi on eurotsooni eelarve? Ütleksin, et praegu meil juba on eurotsooni eelarve, mis on 200 miljardit eurot (EL-i eelarves).”
Märkate vahet inimeste vahel, kes asju pisutki selgema peaga mõtlevad, ja Eesti peaministri vahel, kes aina usinamalt Brüsseli ettevõtmistele kiidulaulu laulab? Sedavõrd maotut järelekiitmist pole teinud isegi varasem peaminister Taavi Rõivas, kes sai tuntuks Merkeli ees lipitsemisega. Jüri Ratas aga on ilmselgelt Bilderbergi grupilt noodivihiku kätte saanud, et teaks, millist laulu kaasa laulda.
EKRE on juba ammu rääkinud, et Eestil puudub oma välispoliitika, on vaid Euroopa Liidu ametlikule poliitikale järelekiitmine, mida tõestas ka peaminister Jüri Ratas sellel nädalal. Välisminister Sven Mikserit nimetatakse juba ammu hukkamõistuministriks, sest tema ülesandeks näib olevat halbu sündmusi hukka mõista. Ja muidugi välisministeeriumi kaudu geaiagendat edendada.