Paljudel meist võib olla ettekujutus, et feminism on ideoloogia, mis püüab tähtsustada ja tõsta naise rolli ja staatust ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.
Tõsi, nii oli see feminismi sünni ajal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimeses pooles, mil naised võitlesid endale välja valimisõiguse ning vabaduse teha karjääri. Aastal 2018 kujutavad feministid endast hoopis midagi muud. Vaba eneseteostuse egiidi all on võitlevad naisõiguslased hakanud propageerima lastetust ja väljasuremist.
Kas te teadsite, et Soomes on teadlikult lastetud naised ühinenud organisatsiooni Vapaaehtoiset lapsettomat (Vabatahtlikud lastetud)? Ühing seisab selle eest, et naised kaaluksid lastetuks jäämist. Nii tegevat nad inimkonnale teene, eriti aga lastele, sest inimesi on maakeral juba kaheksa miljardit ja seda on nende arvates liiga palju.
Teadlikult lastetute naiste arvates tähendab iga laps täiendavat kulu ja koormust keskkonnale. Asjade, toidu ja energia tootmine toob endaga kaasa täiendavat saastet, vähendab loodusvarasid ja võtab ruumi metsadelt ning loomadelt. Mitmed naised on lastetuse tagamiseks lasknud end steriliseerida. Sünnitamisele soovitatakse eelistada laste adopteerimist. (Loe pikemalt SIIT!)
Ärge arvake, et see kõik ei toimu ju Eestis ja kajastab vaid üksikute hullude mõttemaailma. Kaugel sellest… Lugege populaarset Eesti naisõiguslaste foorumit Facebookis “Virginia Woolf sind ei karda!” ja veendute, et inimvihkajalikku ideoloogiat (meeste kui sündinud šovinistide rooskamisest pole mõtet rääkidagi) kultiveeritakse järjepidevalt suurele auditooriumile ka Eestis.
Alles eile rääkis sellesama feministliku Facebooki-grupi administraator Nika Kalantar ETV saates “Suud puhtaks”, et maailm on ülerahvastatud ja laste saamine on keskkonnale kahjulik. Kalantar pani televaatajale südamele: „Laste saamine ei ole keskkonnasõbralik, see on fakt.” (Loe pikemalt SIIT!)
Kuidas on feminism jõudnud sinnamaani, et on hakatud esile tõstma sääraseid „fakte“? Põhjus näib olevat selles, et 20. sajandi naisõiguslus on suurema osa oma eesmärkidest juba saavutanud. Aastatuhandetega välja kujunenud soorolle ja arusaamu pole võimalik mõne aastakümnega muuta, ent 21. sajandi alguse läänemaailmas ei seata naiste võrdseid õiguseid kahtluse alla.
Kui aga ühiskondlik liikumine tahab ellu jääda, siis pärast esmaste eesmärkide saavutamist on tarvis sihti uuendada. Feministide seas on sihi uuendamine käinud sellise tuhinaga, et võitlus vaba eneseteostuse eest on jõudnud iseennast vihkavasse ja ühiskonda hävitavasse staadiumisse.
Tuletagem meelde – peale selle, et feministid on asunud võitlema emaduse kui looduse poolt antud rolli vastu, eiravad nad peaaegu dogmaatiliselt bioloogia osa inimese kujunemises. Ühe korraliku tänapäeva feministi arusaamist mööda on kogu meie elu üks sotsiaalne konstruktsioon, st kui ainult tahta ja omavahel kokku leppida, siis võib meist igaüks olla ühel päeval naine, teisel mees, kolmandal juba… miks mitte Napoleon.
Inimese kujutlusvõime on piiramatu. Vahel juhtub, et sellest sünnib suur kultuur, inimkonda sajandeid lummav kirjandus, muusika või arhitektuur. Teisalt pole ühiskond kaitstud ideede eest, mis meie tsivilisatsiooni lammutavad. Feminism on oma arengus jõudnud paraku enesehävituslikku staadiumisse. Aga lohutagem end sellega, et inimkond on üle elanud hullemaidki aegu…
UU