17.02.2019
Peavoolumeedia on Viktor Orbanist ja Matteo Salvinist teinud maailma vihatuimad mehed, ometigi on nad oma rahva seas ülipopulaarsed.
Eesti “sõltumatu” peavoolumeedia ei tegutse kallutatult mitte ainult sisepoliitilistes küsimuste kajastamises, vaid ka maailma uudiseid vahendades, kujundades inimestes teadlikult välja liberaalset maailmapilti.
Või mis liberaalsest demokraatiast me enam räägime – see on neomarksistide poolt muudetud maailmavaateks, milles pole niipalju tegu liberaalsuse, kuivõrd sotsialismiga.
Kuidas ajakirjandus meie maailmavaadet siis kujundab? Ikka nii, et kajastab ja võimendab seda, mis sobib kokku võimupoliitikute maailmavaatega ning varjab või kajastab negatiivselt seda, mis neile ei sobi.
Muidugi peab alustuseks ära märkima, et meie meediakanalid võtavad uudiseid üle maailma infoagentuuridelt, mis vaatavad maailmas toimuvat vasakliberaalselt positsioonilt. Need lastakse käiku sisuliselt muutmata, seetõttu on neis sees näiteks Itaalia valitsuse kohta käivad sõnad “paremäärmuslik” ja “vasakpopulistlik.”
BNS võtab uudiseid näiteks agentuurilt France Presse (AFP), mis on tegelikult üdini makronistlik ja seega euroglobalistlik – sealt ei saagi tulla objektiivseid uudiseid. Muide, Igor Gräzin ütles näiteks meie ajakirjanduse Kataloonia-uudiste kohta, et need on nagu üheselt üle võetud Madridi valitsuse pressiteated.
Mida siis kirjutavad meie meediaväljaanded? Brexiti on igati läbi kukkunud, täielik häving ning rahvas tõuseb kohe üles ja suunab riigi tagasi Euroopa Liitu. Trump on USA majanduse põhja lasknud, rahvas ja ühiskond on tema vastu, üha rohkem selgub tema sidemetest Kremliga ja kohe-kohe võetakse ta maha! Ungari ja Poola autoritaarsed valitsused on ebapopulaarsed ja rahvas tuleb üha rohkem tänavatele. Itaalia läheb uue valitsusega kohe pankrotti. Selline on kajastus peavoolumeedia moodi!
Tegelikult aga ei paista kuskilt Brexiti tagasipööret rahvaalgatuse kaudu, vahel lipsavad sisse teated Trumpi tegelikest edusammudest, migratsioonikraanid kinni keeranud Salvini on Itaalias ülipopulaarne ning Ungari ja Poola valitsuste maine on rahva hulgas kõrge. Eesti meedia puhub hästi suureks väikesearvulised meeleavaldused Budapestis ja Varssavis, kajastab aktiivselt ühe kohtuniku vastuseisu Trumpile (kuigi kümned seda pole) või viienda järgu kampaaniameistri kohtuasja, mis pidavat paljastama presidendi Vene-sidemed, ning vahendab hirmujutte joogivee lõppemisest Brexiti järel.
Hea näide on Johannes Tralla, kes “Välisilmas” pani Itaalia majandusest rääkima majandusteadlase, kes oli uue valitsuse vastu juba enne nende ametisse valimist; Ameerika professorit üritas ta igati suunata Trumpi mustama, kuid too nentis ikka, et president on ka midagi ära teinud, jne.
Eesti peavoolumeedia üritab jätta muljet, et Euroopas on kõik (vasak)liberaalse demokraatia poolt, seega ei kajastata ei immigratsioonivastaseid ega traditsioonilist perekonda toetavaid meeleavaldusi, mis on üsna sagedased ja suured. Väga nähtav on negatiivne suhtumine Prantsuse “kollastesse vestidesse”, sest nemad on ju Macroni vastu, see aga on “oma”.
Ometigi pöörduvad Juncker, Macron, Merkel ja teised euroliidrid ning möödunud nädalal ka skandaalne miljardär Soros Euroopa üldsuse poole üleskutsega hakata vastu konservatiivsete jõudude võidukäigule. Soros hoiatas koguni, et Euroopa Liitu võib tabada Nõukogude Liidu saatus. Ilmselt tunnetatakse oma poliitika läbikukkumist ja püütakse veel midagi päästa.
Huvitav aga on see, et ohutegurina nähakse mingeid halbu populiste, kes ässitavat rahvast üles “tõeliste demokraatlike väärtuste” vastu. Nii et Lääne liberaalsed valitsused pole ise midagi valesti teinud, kuid siis tulevad mingid demagoogid ja tõmbavad endaga kaasa igati rahulolevad, jõukad ja lojaalsed kodanikud, kelle elu on igati korras. Kas see liiga naiivne pole?
Euroopas on tänu massiimmigratsioonile heaoluühiskond praktiliselt kadunud, sest sinna tullakse saama, mitte andma. Uued “euroopalikud väärtused” aga on ühiskonnalt võtmas või võtnud moraalsed väärtused ja pikaaegsed traditsioonid – Lääne ühiskond mandub.
Isegi kui maailmas tulevad võimule Hitlerid, Stalinid, Pol Pothid, Idi Aminid ja teised massimõrvarid, on selleks ühiskonnas mingeid eeldusi, ja tavaliselt on selleks mingid liberaalse demokraatia kohutavad valearvestused. Muide, kõik timukad on mingil moel sotsialistid – ka Hitler oli natsionaalsotsialist ehk ta sidus rahvusluse ikkagi sotsialismiga, mida konservatiivid ei tee.
Praegu levitatakse Lääne-Euroopas just sedasama ideoloogiat, mis Nõukogude Liidus – rahvas on õnnelik ja rahul, aga rahvusvahelise imperialismi kuri käsi eksitab! Eesti peavoolumeedia on üks sellise ideoloogia võimendaja. Ilmselt on selle üheks vormiks ka massihüsteeria selle osas, et Venemaa kavatsevat sekkuda europarlamendi valimistesse.
Mitte et keegi Venemaa pahatahtlikkust ei usuks – just vastupidi, venelased kindlasti üritavadki sekkuda. Ainult et praegu luuakse pilt, nagu oleks võimas Lääs selle ees täiesti kaitsetu – veel 10-15 aastat tagasi vaadati Venemaale kõrgilt ülevalt alla ja kuulutati Lääne igakülgset üleolekut. Kuidas me nüüd järsku nii kaitsetud oleme – oma e-valimisi peame üliturvaliseks, europarlamendi valimistel aga kardame hüsteeriliselt Kremli sekkumist? Kuhu jääb siis Lääne infotehnoloogiline võimekus, et need protsessid summutada?
Ilmselt on Vene-hüsteeriat vaja selleks, et kui vasakpoolsed ja liberaalsed jõud saavad Euroopa Parlamendi valimistel lüüa ja konservatiivid on edukad, võetakse ette valimistulemuste kahtluse alla seadmine – näete, venelased sekkusid nii ja naa. Sekkuvad nad nagunii, aga pole vaja hüsteeritseda, vaid nende vahelesegamine jõuliselt lõpetada!
Praegu Eesti ja Euroopa meediaruumis käiv libauudiste ja pooliku info levitamine on teadlik ja suunatud meediakampaania konservatiivsete, parempoolsete ja immigratsioonivastaste jõudude tagasitõrjumiseks.