04.09.2019
Teadlane ja koolmeister Peep Leppik.
Pedagoogikateadlasest õpetaja Peep Leppik kirjutab sellest, kuidas ühiskond nüristub silmnähtavalt, sest kool kaotab kasvatusliku funktsiooni ning andub õpilaste vabadusele.
„Ameerikas arvatakse, et inimene peab teadma just niipalju, et oma eluga toime tulla. /…/ See taandub sündimuse kontrollile, rasestumisvastastele vahenditele ja suitsetamisele (või mittesuitsetamisele), toidu kantserogeensusele, vererõhule, suguküpsusele, spordile, arutlusele Michael Jacksoni tegevuse üle…“, ütles Saul Bellow USA-s 1993.a. detsembris Päevalehe ajakirjanikule.
Eestlasest õpetaja, kes sel ajal USA-s töötas, selgitas, et olukord on hullemgi. Sealse (avaliku) kooli lõpetajad on raskustes ka lugemise-kirjutamise-arvutamisega (!) – polegi anekdoot.
Ameerika võib lubada, et kasvõi 200 miljonit inimest on harimatud, me väikerahvale oleks juba sada tuhat saatuslik. Märgakem, see ongi juba nii! Just üleilmastumine tirib meid üha samas suunas. Tammsaare märkas juba 1930-ndatel, et „moodsa aja“ õnnetus on selles, et tahame palju teada, aga me ei süvene enam millessegi… 85 aastat hiljem näeks ta, kuis rumalus aiva levib.
Uue kooliaasta algul torkas see eriti silma, sest (NB!) kõik tahavad õpetajat ja kooligi õpetada! Üks üsna tuntud Riigikogu liige kirjutas esimesel koolipäeval Lõuna-Eestis levinud lehes pea terve lehekülje, „kuidas õpetajad peaksid ikka töötama“, Vikerraadios andis algaja koolijuht mõista, et ta hakkab oma koolis jälgima, et õpetajad ei nõuaks (!) õpilastelt faktide pähe õppimist ja „analüütik“ ühes teises lehes kirjutas Eesti kooli enneolematust edukusest. Saan siiski aru – need „õpetajad“ pole kunagi avanud raamatut arengupsühholoogiast-didaktikast.
Samas ei tahetud meedias aga avaldada, et 21. sajandil langes meie gümnaasiumi lõpetajate IQ tosina aastaga (!) lausa üle 8 standartpunkti, et on koolilõpetajaid, kes ei suuda lihtsas essees kirja panna üle ühe (!) lause; tunnen – nad ei saa minu lihtsast jutustki aru. Noorte varjatud kuritegevusest (minu kodukandis küll) rääkimata! Sest – me ahvime (rumalusest või mõtlematult!) järele sedasama ameerika avalikku kooli. Põhikooli lõpueksamite kaotamine oleks kirss tordile! Või „igatseme“ lausa elu atraktiivseks (!) tegevaid iganädalasi koolitulistamisi?
Lapsel olgu vabadus! – kõlab kaunilt, kuid sellel on tagajärjed. Suvel nägin ühes Lõuna-Eesti linnabussis kolme seltskonda lapsi, neist kaks emadega. Lapsed röökisid üle bussi, sest neid „ei tohtinud“ ju keelata. Üks umbes 6-aastane poiss virutas lausa jalaga emale, kes virilalt naeratades vaatas bussis ringi – praktiline kasvatus! Isegi üks TLÜ kasvatusteadlane kirjutas toona, et kui õpilane saadab õpetaja p…sse, siis ärgu õpetaja tehku sellest väljagi – „kasvatuse teooria“.
Sinu arvamuslood on õiged, aga neist ei tehta järeldusi, ütlevad minu arukad sõbrad. Ei, need pole MINU arvamuslood, vahendan fundamentaaluuringuid. Aga nendest aru saamine vajab ju pisut arukust, rumalale ei anna nad midagi…“