10.06.2019
Õpetaja ja teadlane Peep Leppik.
Teadlasest koolmeister Peep Leppik kirjeldab, kuidas meie rahapuudusest kisendavas riigis kasvab ametnikkond isukalt, ja sellest tulenevalt ka bürokraatia.
“Mõni aasta tagasi lugesin meie väikeriigi keskaparaadi kodulehtedelt kokku haridusametnike arvu, mis oli ehmatav. Algtõuke andis toonase Läti valitsuse algatus ametnike arvu vähendamiseks kolme tuhande võrra lähiaastail.
Sealsed ajakirjanikud „uurisid välja“, et Euroopa Liidus on suhteliselt suure ametnike arvuga riigid – Eesti, Saksamaa ja Läti. Meie haridus- ja teadusministeeriumis oli siis palgal ca 300 (!) inimest, kuid ministeeriumi tegevuse käepikendustes – Archimedeses üle 200, Innoves 450 ja Teadusagentuuris üle 100 töötaja. Kokku seega üle TUHANDE töötaja! Isegi kui nad kooli ja õpetust-teadust suurepäraselt tunneksid, on nende töö ja tegevuse korraldamine pähkel küll.
Hiljuti sattus näppu üle 500-leheküljeline raamat „Haridusministeeriumi sajand 1918-2018“ (toimetaja Liivi Uuet). Lugedes ülevaadet eri ajastute Eesti kooli kohta, hakkad paratamatult tegema võrdlusi – hakkad MÕTLEMA.
1925. aastal töötas haridusministeeriumis 42 inimest (kooliosakonnas 12, teaduse-kunsti alal 4 inimest jne). Riigi eelarvest moodustas ministeeriumi eelarve 9,7% (millest üle poole õpetajate palgad).
Nõukogude hariduse rahvakomissariaat hakkas 1941. aastal tööle 94 inimesega (kooliosakond 18, teaduse-kõrghariduse osa 7 töötajat, 4 teenijat, 1 kütja jne). Kuidas ametnikud toona (ilma arvutiteta!) küll toime tulid? Lisame, et koole-õpetajaid oli siis Eestis tänasest palju rohkem.
Teame ka, et nõukogude ajal oli hiljem hariduse juhtimine killustatud. Kui haridusministeerium tegeles üldhariduskoolidega, siis kõrgema ja keskhariduse ministeerium (36 töötajat) kõrgkoolide-tehnikumidega ning riiklik kutsehariduse komitee (üle 30 töötaja) kutseõppeasutustega. Aga näe – tulid toime! Taas-iseseisvunud Eestiski oli algul olukord lootusrikas – 1993. aastal oli ühises (!) haridus- ja kultuuriministeeriumis kokku „vaid“ 154 ametikohta.
Kui praegust olukorda vahendan teiste erialade mõtlevatele inimestele, siis lisatakse kiiresti – NII on igal pool (nende sõnade eest ma muidugi ei vastuta)! Aga õpetaja töö on isereguleeruv – professionaal peaks suutma pedagoogilised probleemid ilma nö asjatundmatu kaugjuhtimiseta lahendada (või ta lahkub koolist).
Kas pole aastakümnetega praegused „müürid ehitanud“ just mitmed poliitilised jõud? Maksumaksja rahaga on loodud „kaitsevallid“ – keskaparaadi töötajad valdavad-mõjutavad alati ju oma valdkonna infot üle Eesti, olles ise üsna hästi „kinni makstud“… Kus on väljapääs?
P.S. Samal ajal loendasin TÜ haridusteaduste instituudis ametikohti kokku ca 100 ja TLÜ sarnases instituudis ca 80! Kas siingi on UINUVAD reservid?”