Täna hommikul riigieelarve kontrolli erikomisjonis arutasime, kuidas riik toetab toetusfondiga kohalikke omavalitsusi, ja sinna oli kutsutud terve rida ministreid. Ja teate, kuidasmoodi terve rida ministreid alustas pöördumist komisjoni poole? Kõige markantsem oli sotsiaalkaitseminister Riisalo, kui ta ütles: ma loodan, et Ukrainal läheb paremini. Ja siis jätkas: ja ka eestlastel.
Samasuguse tervitustega pöördus majandusminister Sikkut. Ja eile õhtul ma sõitsin üle pika aja Balti jaama juurest mööda ja vaatasin, kuidas Stenbocki maja on värvunud Ukraina lippudesse. Pika Hermanni torn ei olnud värvunud Ukraina lippudesse. Hommikul, kui ma vaatasin, lehvis Pika Hermanni tornis siiski ainult trikoloor ja hommik algas Eesti hümniga. Ja ma mõtlesin, et millal saabub see päev, kui hakatakse kahte hümni mängima.
Ma mõtlesin ka, et kas me oleme ikkagi päris terve mõistuse juures. Siin on Eesti riik, siin on Eesti rahvas ja meie, Riigikogu liikmed ja loomulikult ka ministrid, peame eelkõige mõtlema oma rahva peale, et see aasta tuleks parem kui eelmine, nii linnas kui ka maal, ja rääkima asjast. Ja see ei tähenda, et me ei oleks Ukraina rahva poolel. Kaugel sellest! Aga kusagil on mingisugune tasakaalupunkt ja mulle tundub, et me oleme selle ületanud oma agaruses.
Juba ma olen kuulnud, et peaks olema loomulik alustada kõnesid hüüdes: “Slava Ukraini!” Loodan, et nii kaugele see ei lähe sellises ülipüüdlikkuses. Ma ei tea, kas peaminister on niimoodi läinud, aga lugedes KyivPosti, ma vaatasin: meie sõjaprintsess Kaja Kallas ei olegi Ukraina poolt ära märgatud. Alar Karis küll, president, aga peaminister on palju rohkem teinud selleks, et anda Ukrainale kõik, mis meil on, ja rohkemgi veel. Aga millegipärast pole ta meie suure sõbra tähelepanu köitnud.
Aga ega ma rohkem ei tahagi öelda. Eelkõige peaksime mõtlema Eesti rahvale nii Tallinnas kui ka Tallinnast kaugemal. Ja tervitada võiks siiski: “Elagu Eesti!” Ja kui veel üle jääb, siis võib-olla ütelda ka midagi muud.”
Peeter Ernits, EKRE Riigikogu liige